Usutunnistus koos selgitusega

Usutunnistus on kristliku õigeusu usu tunnistamine, milles sisalduvad kõik õigeusu usu põhilised seisukohad ja dogmad.

Kiriku õpetus on Usutunnistuses esitatud lühidalt, kuid väga täpselt.

Usutunnistus koostati 4. sajandil Esimese ja Teise oikumeenilise kirikukogu isade poolt.

Varases Kirikus olid ka varem olemas usutunnistused, kuid kui tekkisid ja tugevnesid väärõpetused Jumala kohta, oli vaja koostada täpsem ja dogmaatiliselt laitmatu usutunnistus, mida saaks kasutada kogu oikumeeniline Kirik.

Esimene oikumeeniline kirikukogu kutsuti kokku Nikaia linnas presbüter Ariuse väärõpetuse tõttu. Arius õpetas, et Jumala Poeg Jeesus Kristus on loodud Jumal Isa poolt ega ole tõeline Jumal, vaid vaid kõrgeim loodud olend. Kirikukogu mõistis selle hereesia hukka ja sõnastas õigeusu õpetuse, koostades Usutunnistuse esimesed seitse liiget.

Teisel oikumeenilisel kirikukogul, mis kutsuti kokku Makedoniuse hereesia hukkamõistmiseks (tema eitas Püha Vaimu jumalikkust), lisati Usutunnistuse viimased viis liiget.

Iga õigeusklik kristlane peab Usutunnistust teadma peast, et omada õiget arusaama Jumalast ja oma usust ning osata alati vastata neile, kes küsivad: „Kuidas sa usud?"

Usutunnistust tuleb teada juba enne ristimist, sest enne selle sakramendi vastuvõtmist ja Kirikusse astumist peab olema õige teadmine Jumalast ja usu alustest. Kui ristida imikuid, loevad nende eest Usutunnistuse ristivanemad ning nemad peavad seda samuti teadma peast ja lugema vigadeta.

Usutunnistuse õppimine ei ole raske – see kuulub hommikupalvete hulka ja seda lauldakse igal liturgial kogu rahva poolt. Inimene, kes palvetab hommikuti ja käib regulaarselt pühapäeva- ja pühadeliturgiatel, õpib selle peagi selgeks.

Kuid me ei pea mitte ainult teadma Usutunnistuse teksti, vaid ka mõistma selle tähendust – selleks tuleb seda uurida.

1. Верую во единаго Бога Отца, Вседержителя, Творца небу и земли, видимым же всем и невидимым.

2. И во единаго Господа Иисуса Христа, Сына Божия, Единороднаго, Иже от Отца рожденнаго прежде всех век: Света от Света, Бога истинна от Бога истинна, рожденна, несотворенна, единосущна Отцу, Имже вся быша.

3. Нас ради человек и нашего ради спасения сшедшаго с небес и воплотившагося от Духа Свята и Марии Девы, и вочеловечшася.

4. Распятаго же за ны при Понтийстем Пилате, и страдавша, и погребенна.

5. И воскресшаго в третий день по Писанием.

6. И возшедшаго на небеса, и седяща одесную Отца.

7. И паки грядущаго со славою судити живым и мертвым, Егоже Царствию не будет конца.

8. И в Духа Святаго, Господа, Животворящаго, Иже от Отца исходящаго, Иже со Отцем и Сыном спокланяема и сславима, глаголавшаго пророки.

9. Во едину Святую, Соборную и Апостольскую Церковь.

10. Исповедую едино крещение во оставление грехов.

11. Чаю воскресения мертвых,

12. и жизни будущаго века. Аминь.

1. Ma usun ühte Jumalasse, Kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.

2. Ja ühte Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala Pojasse, Ainusündinusse, kes on Isast sündinud enne kõiki aegu; Valgus Valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt Isaga üks, kelle läbi kõik on loodud.

3. Kes meie, inimeste, ja meie päästmise pärast tuli taevast alla ning sai lihaks Pühast Vaimust ja Neitsi Maarjast ja sai inimeseks.

4. Kes meie eest löödi risti Pontius Pilaatuse ajal, kannatas ja maeti maha.

5. Ja tõusis kolmandal päeval üles Pühakirja järgi.

6. Ja läks üles taevasse ning istub Isa paremal käel.

7. Ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning Tema riigil ei ole lõppu.

8. Ja Pühasse Vaimusse, Issandasse, Eluandjasse, kes lähtub Isast, keda koos Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse, kes on rääkinud prohvetite kaudu.

9. Ühte pühasse, üleilmseks ja apostlikuks Kirikusse.

10. Ma tunnistan üht ristimist pattude andeksandmiseks.

11. Ootan surnute ülestõusmist

12. ja tulevase ajastu elu. Aamen.

Kristlus kui ainus tõeline religioon eristub ennekõike oma õpetusega Jumalast.

Me tajume Jumalat ja pöördume Tema poole kui oma taevase Vanema poole. Jumalat nimetatakse Isaks, sest Ta sünnitab igavikuliselt Poja (sellest räägime edaspidi), kuid ka seetõttu, et Ta on Isa meile kõigile.

Palves, mille Issand andis, ütleme me: „Meie Isa…"

Püha apostel Paulus ütleb kristlastele:

„Te ei ole saanud orjuse vaimu, et jälle karta, vaid olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: Abba, Isa! See sama Vaim tunnistab meie vaimule, et me oleme Jumala lapsed" (Rm 8:15–16).

Sõna „abba" aramea keeles tähendab midagi sellist nagu „issi" – lapse usaldav pöördumine isa poole.

Püha apostel Johannes ütleb:

„Jumal on armastus" (1Jh 4:8).

Nendes sõnades väljendub Jumala kõige olulisem omadus. See määrab kogu kristlase vaimuliku elu olemuse. Meie suhe Jumalaga põhineb vastastikusel armastusel. Taevane Isa armastab meid täiusliku ja absoluutse armastusega.

Selle armastuse vilju saame vastu võtta ainult siis, kui armastame Jumalat kogu oma olemusega. Seetõttu on armastus Jumala vastu esimene ja suurim käsk.

Pühas Kirjas avatakse Jumala põhiomadused tihedas seoses inimese päästmisega.

Jumal on täiuslik Vaim. Ta on igavene. Tal ei ole algust ega lõppu.

Jumal on Kõigeväeline. Pühas Kirjas nimetatakse Teda Kõigevalitsejaks, sest Ta hoiab kõike oma väes ja meelevallas.

Pühad isad õpetavad meid mitte ainult Jumalasse uskuma, vaid Teda täielikult usaldama, sest Ta on kõigile hea ja inimest armastav. Issanda halastus ulatub iga inimeseni. Kui inimene tahab olla Jumalaga ja pöördub Tema poole, ei jäta Jumal teda mitte mingil juhul.

Ühes vanas Bütsantsi käsikirjas tuuakse järgmine lohutav õpetus:

Keegi mees palvetas alati, et Jumal ei jätaks teda tema maisel teekonnal ning käiks temaga nagu kord Emmause teel oma jüngritega (vt Lk 24:13–32).

Elu lõpus nägi ta nägemust: ta kõndis mööda ookeani liivast kallast (mõtle siin igaviku ookeani peale). Ta vaatas tagasi ja nägi oma jalajälgi liival – see oli tema elu tee. Ja tema jälgede kõrval olid veel ühe paari jäljed – Issand oli käinud temaga.

Kuid mõnes kohas nägi ta ainult ühe paari jälgi, mis olid sügavalt liiva vajunud. Need olid elu kõige raskemad hetked.

Ta ütles Issandale:

„Vaata, Issand, rasketel aegadel Sa ei kõndinud minuga."

Issand vastas:

„Mu laps, sa eksid. Need ühe paari jäljed ei ole sinu omad, vaid Minu omad. Sest kõige raskematel hetkedel kandsin Ma sind süles."

Jumal on Kõiketeadev. Tema lõpmatusse mällu on talletatud kogu minevik. Ta teab ja näeb kõike olevikus. Talle on teada mitte ainult iga inimese tegu, vaid ka iga sõna ja iga tunne. Issand teab ka tulevikku.

Jumal on Kõikjalolev. Ta on taevas ja maa peal. Jumaliku kõikjalviibimise mõtisklemine äratab rõõmu ja poeetilist hardust psalmilauljas Taavetis:

„Kui ma tõusen taevasse – Sina oled seal;

kui ma heidan maha surmavalda – ka seal oled Sina.

Kui ma võtaksin koidu tiivad

ja asuksin elama mere äärde,

siis ka seal juhataks mind Sinu käsi

ja hoiaks mind Sinu parem käsi." (Ps 139:8–10)

Jumal on taeva ja maa Looja. Ta on kogu nähtava ja nähtamatu maailma Põhjus ja Looja. Meie maailm, universum, on uskumatult keeruline ja targalt korraldatud, ning seda kõike võis luua ainult Kõrgeim, Jumalik Mõistus.

Maailma loomises osales kogu Jumalik Kolmainsus. Jumal Isa lõi kõik oma Sõna kaudu, see tähendab Ainusündinud Poja kaudu, Püha Vaimu kaastegevusel.

Jumalal on Tarkus. Psalm 104 on suurejooneline hümn Jumalale, kes lõi kõik oma tarkuses ja hoolitseb jätkuvalt mitte ainult inimese, vaid ka kõigi oma loodute eest:

„Sa joodad mägesid oma kõrgustest,

Sinu tegude viljast küllastub maa.

Sa kasvatad rohu loomadele

ja taimi inimese teenistuseks,

et ta tooks maa seest leiba." (Ps 104:13–14)

Lisaks sellele, et Jumal on nähtava, materiaalse maailma Looja, on Ta loonud ka vaimse, meile nähtamatu maailma. Vaimne, inglite maailm loodi Jumala poolt juba enne materiaalset maailma.

Kõik inglid loodi heaks, kuid osa neist, eesotsas ülema ingliga Luciferiga, läks uhkeks ja langes Jumalast ära. Sellest ajast peale said neist kurjad vaimud, kes soovivad inimestele – kui Jumala loodule – kahju teha. Nad püüavad igal viisil inimest pattu meelitada ja hukutada.

Ent Jumal on nende võimu ja mõju inimestele tugevasti piiranud. Lisaks sellele on igal kristlasel oma kaitseingel, kes teda kurja eest hoiab ja kaitseb, sealhulgas ka kurjade vaimude mõju eest.

Teine usuartikkel on pühendatud Jumala Pojale, Issand Jeesusele Kristusele, ning siin on aeg rääkida Püha Kolmainsuse saladusest.

Jumala omadusi tundma õppides valmistub usklik inimene järk-järgult kristluse keskse tõe – õpetuse Pühast Kolmainsusest – vastuvõtmiseks.

Jumal on olemuselt üks, kuid Tal on kolm Isikut (Hüpostaasi), kellest igaühel on Jumalikkuse täius: Isa, Poeg ja Püha Vaim.

Pühad isad, selgitades Kolmainsuse dogmat, kasutavad mõisteid „üheolemusega" ja „võrdauväärsed". Samal ajal osutavad nad iga Hüpostaasi isiklikele omadustele:

• Isa – ei ole loodud ega sündinud;

• Poeg – sünnib igavikuliselt Isast;

• Püha Vaim – lähtub igavikuliselt Isast.

Palves tunnistame Kolmainsust sõnadega:

„Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen."

Millel põhineb meie usk? Pühal Evangeeliumil:

„Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse." (Mt 28:19)

Isa, Poja ja Püha Vaimu jumalik olemus on üks.

Inimese maine mõistus ei suuda iseenesest, ilma Jumalata, selle saladuseni tõusta. Teised monoteistlikud religioonid (judaism, islam), mis põhinevad loomulikul mõistusel, mitte ilmutusel, ei ole suutnud selleni jõuda.

Juba Vanas Testamendis leidub viiteid Jumaliku Kolmainsuse saladusele. Püha Piibli alguses räägib Jumal iseendast mitmuses:

„Ja Jumal ütles: Tehkem inimene oma näo järgi, meie sarnaseks…" (1Ms 1:26)

Sõnad „tehkem" viitavad isikute paljususele, kuid „Jumal lõi inimese oma näo järgi" viitab Jumala ühtsusele.

Samuti on Kirjas veel kaks sarnast kohta:

„Vaata, inimene on saanud nagu üks meist…" (1Ms 3:22)

„Tulgem nüüd ja segagem seal nende keel…" (1Ms 11:7)

Kui patriarh Aabraham istus Mamre tammikus, nägi ta kolme teekäijat. Ta jooksis neile vastu ja kummardas maani ning pöördus nende poole sõnadega:

„Issand, kui ma olen leidnud armu sinu silmis, siis ära mine mööda oma sulasest." (1Ms 18:3)

Ilmus kolm meest, kuid Aabraham pöördus nende poole kui ühe poole – „Issand".

Inimsoo päästmiseks tuli Issand kindlal ajaloohetkel, „kuningas Heroodese päevil" (Mt 2:1), maa peale, et kehastuda – Püha Vaimu toimel Neitsi Maarjast – võtta enesele meie inimloomus ja sündida Palestiinas, Petlemma linnas.

Ta võttis vastu kogu inimloomuse – hinge ja ihu –, et see uuesti luua, jumalikustada ja päästa. Kristuses ei neelanud jumalik loomus inimloomust alla, nagu õpetavad mõned hereetikud, vaid kaks loomust püsivad Temas igavesti segamatult, muutumatult, lahutamatult ja jagamatult.

Päästjal ei olnud inimlikku isa, sest Tema Isaks oli Jumal ise. Tema eostumine Jumalaema ihus toimus ilma mehe seemneta, seepärast nimetatakse seda „puhtaks", „seemnetuks". Kirik ütleb oma lauludes, et Kristuse ihu kooti Jumala väega Jumalaema ihus.

Tavaline inimlik eostumine toimub mehe seemne osalusel, kuid Kristuse eostumine oli üleloomulik. Juba Aadama ja Eeva pattulangemise järel anti neile Jumala poolt tõotus naise seemnest, kes purustab mao pea (1Ms 3:15). Me teame aga, et naisel ei ole seemet – seeme on mehel. See viitab saladusele, mis on üle loodusseaduse.

Püha Moskva Filaret (Drozdov) ütleb, et see on osutus „saladusele, mis on kõrgem loodusest – sünnile, mille kohta loodus küsib: Kuidas see saab sündida, kui ma mehest ei tea? (Lk 1:34), ja millele arm vastab: Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi varjab sind (Lk 1:35)."

Kirik nimetab Jumalaema Igavesti Neitsiks – see tähendab, et Ta oli neitsi enne Kristuse sündi, ei kaotanud neitsilikkust sünni ajal ning jäi neitsiks ka pärast Päästja sündi. Jumalaema ei kogenud sünnitusvalusid, sest „Neitsi ei rikkunud sünniga oma neitsilikkust", nagu ütleb püha Johannes Kuldsuu.

Kuidas see sai juhtuda? Jumalale ei ole miski võimatu. Tema lõi oma Sõnaga maailma. Ta lõi esimese inimese Aadama maa põrmust ja puhus temasse eluõhu. Samuti on Temale võimalik ka imepärane sünd ilma meheta.

3. sajandi kristlik kirjanik Tertullianus kirjutab:

„Nii nagu maa muudeti esimest inimest luues ihuks ilma mehe seemneta, nii võis ka Jumala Sõna tulla samasse ihusse ilma seemneta."

Päästja, võttes vastu inimliku ihu ja hinge, on ühtaegu tõeline Jumal ja tõeline inimene – kõiges peale patu.

Ta tuli maa peale, et läbida täielikult inimelu tee. Ta töötas, et end elatada; Ta koges külma ja kuuma, nälga ja janu. Teda kiusas kurat ning Teda ümbritsesid inimlikud nõrkused, kuid Ta võitis need – kiusatus ei saanud Temast võitu.

Issand töötas väsimatult inimeste heaks: kuulutas, tervendas haigeid, äratas surnuid.

Ta võttis meie loomuse, elas inimelu, et tervendada ja uuendada patust rikutud inimloomust, jumalikustada seda ning näidata meile päästetee – tõelise kristliku elu tee.

Nagu ütles püha Aleksandria Athanasius:

„Jumal sai inimeseks, et inimene saaks jumalikuks."

Nüüd saab igaüks, kes sünnib Kristusest ristimise kaudu Tema Kirikus, uueks looduks:

„kes ei ole sündinud verest ega liha tahtest ega mehe tahtest, vaid Jumalast" (Jh 1:13).

Kristuse, meie Päästja, ristisurm meie eest on kõrgeima jumaliku armastuse tegu.

„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta on andnud oma Ainusündinud Poja, et igaüks, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu" (Jh 3:16).

Issand Jeesus Kristus ise ütleb oma ristiohvri kohta:

„Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab oma elu oma sõprade eest" (Jh 15:13).

„Sõprade eest" tähendab meie eest – kõigi Jumala laste eest.

Ristisurm oli Rooma impeeriumis kõige piinarikkam ja häbiväärsem hukkamisviis. Inimene kannatas tundide kaupa kirjeldamatuid piinu ning elu justkui tilkhaaval lahkus temast.

Kristus löödi risti keisri asevalitseja, Juudamaa valitseja Pontius Pilaatuse ajal. Tema nimi on toodud Usutunnistuses selleks, et kinnitada sündmuse ajaloolist tegelikkust.

Mitte-kristlased ei suuda sageli mõista, miks me kanname risti rinnal, teeme ristimärki ja kroonime oma kirikute kuplid ristiga. Nad küsivad: miks te austate risti, millel teie Jumal risti löödi?

Just seepärast ongi Kristuse rist meie jaoks püha. See meenutab meile pidevalt, kui suur ohver toodi inimkonna eest ja kui piiritu on Jumala armastus inimeste vastu.

Jumal mitte ainult ei loonud inimest ja ei hoolitse tema eest – vajadusel läheb Ta oma patuste ja vääritute laste eest surma, ristile.

Jumal tõuseb ristile, et tuua ennast ohvriks inimeste pattude eest ning vabastada nad patust ja igavesest surmast.

Jumal lõi maailma muutumatute vaimulike ja füüsiliste seadustega. Üks vaimulikest seadustest on see, et patt peab kandma tagajärgi. Inimkonna pattude karistuseks oli igavene surm.

„Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab" (Gl 6:7).

Inimeste patud kasvasid nii suureks, et inimkond ei suutnud enam ise patu sügavusest tõusta. Seetõttu võttis Issand ise enda peale selle karistuse, mis pidi langema inimeste peale.

„Karistus oli Tema peal, et meil oleks rahu, ja Tema haavade läbi on meile tervis tulnud" (Js 53:5).

Võime kasutada kujundit (kuigi see on lihtsustatud):

Oletame, et noormees sooritab kuriteo. Teda ootab väga karm karistus. Tema isa oli kuriteo juures. Isa teab, et poeg ei suuda karistust kanda, ning otsustab võtta süü enda peale. Süütu olles võtab ta vastu karistuse, päästes poja kannatusest ja surmast. See on kõrgeim eneseohverdava armastuse näide.

Kristust nimetatakse teiseks Aadamaks. Miks?

Me kõik pärineme oma loomult esimesest Aadama-st, kes langes pattu ja kaotas oma algse väärikuse. Pärast pattulangemist moonutus nii inimese hingeline kui ka ihuline loomus – maailma tulid haigused ja surm.

Me pärisime selle rikutud loomuse.

Aga maailma tuli Päästja. Ta elas ilma patuta, võitis kiusatused, tõi ristiohvri ja tõusis üles.

Issand Jeesus Kristus uuendas meie langenud loomuse. Igaüks, kes sünnib Kristusest kui Teisest Aadamast ja käib Tema näidatud teed, „lööb risti oma liha koos kirgede ja himudega" (Gl 5:24) ning pärib igavese elu koos Kristusega.

Meie Issanda Jeesuse Kristuse ülestõusmine on meie kristliku usu alus.

„Aga kui Kristus ei ole üles tõusnud, siis on meie kuulutus tühine ja tühine on ka teie usk" (1Kr 15:14).

Kristuse ülestõusmise püha – ülestõusmispüha ehk paasapüha – on kristliku aasta kõige suurem püha. Paasakaanonis nimetatakse seda „pühade pühaks ja pidustuste pidustuseks".

Igal nädalal meenutame Kristuse ülestõusmist, pühitsedes pühapäeva.

Miks oleks meie usk ilma ülestõusmiseta tühine?

Sellepärast, et Kristus tuli maa peale, kannatas ja suri, et üles äratada meie inimloomus ja võita kurat, põrgu ja surm. Kui ülestõusmist ei oleks, oleks kõik lõppenud Suurel Reedel – surma ja matmisega.

Kuid Kristus on üles tõusnud – ja nüüd on meil usk ja lootus tõusta koos Temaga.

Enne Kristuse ülestõusmist läksid kõik inimesed pärast surma allilma (heebrea keeles Šeol). Seal viibisid ka Vana Testamendi õigete hinged.

Pärast oma surma laskus ka Kristus allilma. Ta läks sinna, et kuulutada päästet ja viia välja need hinged, kes ootasid usus Tema tulekut.

Paasalaulus lauldakse:

„Ihus hauas, hingega põrgus kui Jumal."

Kolmandal päeval tõusis Kristus üles ning murdis oma ülestõusmisega põrgu võimu. Sellest ajast peale ei ole põrgul võimu nende üle, kes järgivad Kristust ja elavad Tema käskude järgi.

Usutunnistus ütleb, et Päästja tõusis üles „Pühakirja järgi".

Millised kirjakohad räägivad ülestõusmisest?

Esiteks – Issand ise ennustas oma ülestõusmist:

„Sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama, et Ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama… ja kolmandal päeval üles tõusma" (Mt 16:21).

Tema ülestõusmise ettekuulutused on kõigis neljas evangeeliumis.

Vana Testamendi prohvetlikest tekstidest võib tuua psalmisti sõnad:

„Sest Sa ei jäta mu hinge surmavalda ega lase oma vagal näha kõdunemist" (Ps 16:10).

Samuti oli prohvet Joona kolm päeva ja kolm ööd kala kõhus – see oli ettekujutis Kristuse ülestõusmisest. Issand ise ütles:

„Nõnda nagu Joona oli kolm päeva ja kolm ööd kala kõhus, nõnda on Inimese Poeg kolm päeva ja kolm ööd maa südames" (Mt 12:40).

Pärast oma ülestõusmist ilmus Issand korduvalt oma jüngritele:

1. Maarja Magdaleenale

2. Teistele naistele

3. Peetrusele

4. Kahele jüngrile Emmause teel

5. Üheteistkümnele jüngrile (ilma Toomata)

6. Seejärel kaheteistkümnele

7. Seitsmele jüngrile Tibeeria järve ääres

8. Viiesajale jüngrile korraga

9. Jaakobusele

10. Apostlitele enne taevaminemist

Koobast, kuhu Kristus oli maetud, valvas Rooma armee sõdurite salk – üks maailma distsiplineeritumaid vägesid. Kui jüngrid oleksid tahtnud öösel Tema ihu ära varastada, oleks vähemalt üks valvur neid märganud. Lisaks sulges haua suu suur raske kivi.

Kui Kristuse vaenlased oleksid ihu ära viinud, oleksid nad selle kohe rahvale näidanud, et ümber lükata kuulutuse Tema ülestõusmisest.

Pärast oma ülestõusmist viibis Issand veel nelikümmend päeva maa peal koos oma jüngritega, et kinnitada neile oma ülestõusmise tõelisust, tugevdada nende usku ja anda vajalikke õpetusi.

Taevaminemine toimus Õlimäel. On teada, et Päästja armastas seda mäge ja tõmbus sinna sageli palvetama.

Evangelist Luukas kirjeldab seda sündmust nii:

„Ja Ta viis nad välja Betaaniani ning tõstis oma käed ja õnnistas neid. Ja sündis, et Ta neid õnnistades lahkus neist ja võeti üles taevasse. Nemad aga kummardasid Teda ja pöördusid tagasi Jeruusalemma…" (Lk 24:50–52)

Issand Jeesus Kristus läks taevasse oma inimloomusega, sest oma jumaliku olemusega oli Ta alati Isaga. Taevas, kuhu Ta tõusis, on Jumala erilise kohalolu paik – Jumala riik.

Kristus läbis kogu inimelu tee ja tõusis taevasse – sellega Ta ülistas meie inimloomust ja avas tee Taevasesse Isamaasse, ülemisse Jeruusalemma. Ta avas selle kõigile oma tõelistele järgijatele.

Usutunnistuse sõnad Taevaminemise kohta põhinevad Pühakirjal:

„See, kes on alla läinud, on seesama, kes on ka üles läinud üle kõigi taevaste, et Ta täidaks kõik" (Ef 4:10).

Usutunnistus ütleb, et Kristus istub Isa paremal käel. Me teame, et Jumal on kõikjal. Sõnad „paremal käel istumine" tähendavad, et Jumala Poeg, Püha Kolmainsuse teine Isik, on Isaga võrdse au ja väega.

„Mina ja Isa oleme üks" (Jh 10:30), ütleb Issand ise.

Issanda Jeesuse Kristuse esimene tulemine maa peale oli alandlik – Ta võttis enesele „orja kuju" (Fl 2:7).

Tema teine tulemine saab olema teistsugune. Ta tuleb taas, kuid juba Kohtumõistjana, et mõista kohut kõigi inimeste üle – nii nende üle, kes on Tema teise tulemise ajal elus, kui ka nende üle, kes on juba surnud.

Teine tulemine saab olema hirmuäratav.

Issand ise ütleb:

„Sest otsekui välk lähtub idast ja paistab läände, nõnda on Inimese Poja tulemine… Päike pimeneb ja kuu ei anna oma valgust ja tähed langevad taevast… Siis ilmub Inimese Poja tunnustäht taevas… ja nad näevad Inimese Poega tulevat taeva pilvedel väe ja suure kirkusega. Ja Ta saadab välja oma inglid suure pasunahäälega ning nad koguvad Tema valitud neljast tuulest…" (Mt 24:27–31)

Millal see toimub?

„Aga seda päeva ja tundi ei tea keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid üksnes Isa" (Mt 24:36).

Nii varem kui ka tänapäeval on olnud valeprohveteid, kes on kuulutanud maailma lõpu kuupäevi. Neid ei tohi uskuda, sest see on teada ainult Jumalale.

Lisaks võib iga meie elu päev olla viimane, ning me peame vastama Õiglase Kohtumõistja ees.

Püha Ignati Briantšaninov ütleb:

Me ei tea päeva ega tundi, millal lõpeb maailma elu ega ka seda, millal lõpeb igaühe meist maine elu. Seepärast peame olema valmis.

Enne maailma lõppu on Pühakirja järgi sõdu, rahutusi, maavärinaid, nälga ja õnnetusi. Usk ja kõlblus nõrgenevad.

Ilmub „hukatuselaps" – Antikristus – vale-Messias, kes tahab võtta Kristuse asemele ja nõuda endale jumalikku kummardamist. Kuid tema võim hävitatakse Kristuse tulemisega.

Kuidas toimub Viimne Kohus?

Püha Filaret (Moskva) kirjutab, et Jumal mõistab kohut nii, et iga inimese südametunnistus saab kõigile avalikuks ning ilmsiks tulevad mitte ainult teod, vaid ka sõnad ja mõtted.

Püha Johannes (Maksimovitš) ütleb:

Kohtul ei ole tunnistajaid ega protokolle – kõik on kirjutatud inimhinges. Kui „raamatud" avatakse, saab kõik ilmsiks. Inimese hinge seisund määrab, kuhu ta läheb – rõõmu või õudusse.

„Tulijärv" ei ole ainult väline tuli – see on sisemine tuli, kirgede ja kurjuse leek.

Kohut mõistab Issand Jeesus Kristus:

„Sest Isa ei mõista kohut kellegi üle, vaid on andnud kogu kohtu Pojale" (Jh 5:22).

Miks? Sest Ta on nii Jumala Poeg kui ka Inimese Poeg. Ta on ise elanud inimelu, kannatanud ja surnud.

See kohus on hirmus, sest pärast seda ei saa enam midagi muuta – igaüks saab oma tegude järgi.

Õiged lähevad igavesse ellu Jumalaga, patustajad aga igavesse karistusse, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele.

Kuid Issand ei ole ainult Õiglane Kohtunik – Ta on ka Armuline Isa ja otsib võimalust inimest õigeks mõista.

Püha Feofan Erak ütleb:

Issand tahab, et kõik pääseksid. Ta otsib kohtul pigem võimalust õigeks mõista kui hukka mõista.

Püha Vaim on Püha Kolmainsuse kolmas Isik (Hüpostaas).

Ta on olemuselt üks Isa ja Pojaga ning nendega võrdne, seepärast nimetatakse Teda Usutunnistuses samuti Issandaks.

Püha Vaimu nimetatakse Eluandjaks esiteks seetõttu, et Ta osales koos Isa ja Pojaga maailma loomises.

1. Moosese raamatus on kirjutatud:

„Ja maa oli tühi ja paljas… ja Jumala Vaim hõljus vete kohal" (1Ms 1:2).

Õiglane Iiob ütleb:

„Jumala Vaim on mind loonud" (Ii 33:4).

Teiseks annab Püha Vaim koos Isa ja Pojaga inimestele vaimset elu, jagades neile jumalikku armu.

Issand ütleb:

„Kui keegi ei sünni veest ja Vaimust, ei või ta minna Jumala riiki" (Jh 3:5).

Prohvetid ei kirjutanud oma sõnu iseenesest, vaid Püha Vaimu sisendusel. Seepärast nimetatakse Pühakirja Jumala poolt inspireerituks.

Issand Jeesus Kristus tõotas saata oma jüngritele Püha Vaimu, keda Ta nimetab Lohutajaks:

„Kui tuleb Lohutaja, kelle Mina saadan teile Isa juurest, tõe Vaim, kes lähtub Isast…" (Jh 15:26).

Nelipühapäeval, viiekümnendal päeval pärast Kristuse ülestõusmist, kui apostlid olid üheskoos Siioni ülemises toas, laskus nende peale Püha Vaim tulekeelte kujul ja andis neile armuande.

Püha Vaim tegutseb Kiriku elus, eriti pühades sakramentides, jagades oma armuande.

Püha Basileios Suur võrdleb Püha Vaimu päikesevalgusega, mis soojendab ja annab elu:

„Ta on nagu päikesekiir – igaüks, kes seda vastu võtab, näib nautivat seda üksinda, kuid see valgus valgustab kogu maad ja merd ning täidab õhku. Nii on ka Vaim igas Temast osa saajas, justkui oleks Ta ainult temaga, kuid Ta jagab täielikult oma armu kõigile, kes Temast osa saavad, vastavalt nende võimele vastu võtta, mitte vastavalt Vaimu võimalikkusele."

Kirikul ei ole inimlik, vaid jumalik päritolu. Selle asutas Issand Jeesus Kristus ise, kogudes oma esimesed jüngrid.

„Ma ehitan oma Kiriku ja põrgu väravad ei saa sellest võitu" (Mt 16:18).

Kristus on Kiriku Pea. Apostel Paulus ütleb, et Jumal Isa

„on pannud Tema kõige üle peaks Kirikule, mis on Tema ihu" (Ef 1:22–23).

Pühakiri nimetab Kirikut Kristuse Ihuks mitte juhuslikult.

Issand ütleb:

„Mina olen viinapuu, teie olete oksad" (Jh 15:5).

Nagu oksad kasvavad puu küljes, saavad sealt elu ja kannavad vilja, nii saavad ka kristlased elu Kristusest ning moodustavad ühtse Kiriku.

„Teie olete Kristuse ihu ja igaüks eraldi selle liikmed" (1Kr 12:27).

Kirikusse kuuluvad kõik inimesed, kes tunnistavad õigeusku ja elavad üle kogu maailma – seepärast nimetatakse Kirikut üleilmseks (katoolseks).

Kirikusse kuuluvad mitte ainult praegu elavad kristlased, vaid ka kõik lahkunud, sest

„Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal" (Lk 20:38).

Jumalaema, kõik pühakud ning inglite vägi moodustavad koos meiega ühe Kiriku.

Kirik on üks, kuid jaguneb maapealseks ja taevaseks.

Kirikku ei moodusta ainult pühad inimesed – seda nimetatakse pühaks, sest selle on asutanud Issand ise ning see säilitab Tema õpetuse puhtalt.

Issand pani Kirikusse kõik päästeks vajaliku: õige õpetuse, kirikliku hierarhia ja pühad sakramendid.

Püha Filaret (Moskva) määratleb Kirikut kui

„Jumala poolt seatud inimeste ühendust, keda ühendab õigeusk, Jumala Seadus, vaimulik juhtimine ja sakramendid."

Eksivad need, kes ütlevad, et usuvad Jumalasse, kuid ei tunnista Kirikut.

Püha märter Küprianus Kartaagost ütles:

„Kellele Kirik ei ole ema, sellele ei ole Jumal Isa."

Ilma Kirikuta ei ole päästet.

Kirikus tegutseb Püha Vaim. Ta seab ametisse vaimuliku hierarhia ja jagab sakramentides oma armu.

Apostel Paulus ütleb presbüteritele:

„Hoidke iseendid ja kogu karja, mille üle Püha Vaim on teid pannud ülevaatajateks, et te karjataksite Jumala kogudust, mille Ta on omandanud oma verega" (Ap 20:28).

Issand omandas oma Kiriku oma verega.

Ta andis apostlitele võimu sakramente toimetada:

„Võtke vastu Püha Vaim. Kellele te patud andeks annate, neile on need andeks antud" (Jh 20:21–23).

Apostlid pühitsesid oma järglasi – piiskoppe. Apostellik järjepidevus on Kirikus katkematu. Seepärast nimetatakse Kirikut apostlikuks.

Kirik on ka koguduslik (soborne), sest see on usklike ühine kogu ning selle kõrgeim võim kuulub oikumeenilistele kirikukogudele.

Kirik kui jumalik-inimlik organism on igavene ja püsib maailma lõpuni.

„Tunnistan" tähendab: ma usun kindlalt, ma tunnistan seda tõena.

Miks „üks ristimine"?

Apostel Paulus õpetab:

„Üks Issand, üks usk, üks ristimine" (Ef 4:5).

See tähendab, et on üks tõeline Kirik, mille on asutanud üks tõeline Jumal, ning selles Kirikus toimivad päästvad sakramendid, sest Jumala arm tegutseb Kirikus.

Ristimise ainukordsus lisati Usutunnistusse ka seetõttu, et esimestel oikumeenilistel kirikukogudel arutati küsimust: kas hereesiast tagasi pöördunud inimesi tuleb uuesti ristida või mitte? Teine oikumeeniline kirikukogu kinnitas, et ristimine saab olla ainult üks – langenud võeti vastu meeleparanduse kaudu.

Usutunnistuses nimetatakse ristimist, kuigi sakramente on seitse. Ristimine on sissepääs Kirikusse. Ilma ristimiseta ei saa inimene olla kristlane ega Kristuse Kiriku liige.

Kirikus on seitse sakramenti:

ristimine, salvimine (kinnitamine), armulaud, piht, haigete võidmine, laulatus ja preesterlus.

Vaimulik elu algab ristimisest – inimene sünnib selles sakramendis uueks eluks Kristuses.

Issand saatis apostlid kuulutama Evangeeliumi ja ristima:

„Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse" (Mt 28:19).

Teises evangeeliumis ütleb Ta:

„Kes usub ja on ristitud, see päästetakse; aga kes ei usu, see mõistetakse hukka" (Mk 16:16).

Ristimise eelduseks on usk ja elu usu järgi.

Ristimine on mitte ainult uus sünd, vaid ka surm patusele elule:

„Kui me oleme surnud koos Kristusega, siis me usume, et elame ka koos Temaga" (Rm 6:8).

Enne püha ristimisvette astumist loobub inimene kuradist ja kõigist tema tegudest ning ühendub Kristusega, tõotades Talle ustavust ja elu Tema käskude järgi.

Ristimisvees uputab inimene oma patud ja langenud loomuse ning tõuseb sealt puhastatuna ja uuendatuna, saades armu võidelda patu ja kurjuse vastu.

Täiskasvanult ristimisele tulles nõutakse usku ja meeleparandust.

Imikuid ristitakse nende vanemate ja ristivanemate usu alusel. Ristivanemad on lapse eest vastutajad Jumala ees ning peavad ise olema usklikud ja kasvatama lapse usus.

Vana Testamendi ümberlõikamine oli ristimise eelkuju. Apostel Paulus nimetab ristimist „kätega mitte tehtud ümberlõikamiseks" (Kl 2:11–12).

Ka apostlid ristisid terveid „peresid", kus olid kindlasti ka lapsed.

Issand ütles:

„Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik" (Lk 18:16).

Et Jumala arm võib toimida ka teiste usu kaudu, näeme evangeeliumist – kui inimesed palusid Jeesust oma lähedaste eest, tegi Ta imesid nende usu tõttu.

Näiteks kui Jairus palus oma tütre eest või kui neli meest tõid halvatud mehe Jeesuse juurde:

„Jeesus, nähes nende usku, ütles halvatule: laps, sinu patud on sulle andeks antud" (Mk 2:5).

Õigeusu Kirik on oma kanooniliste reeglitega kinnitanud imikute ristimise vajalikkuse.

Näiteks Kartaago kirikukogu 124. reegel ütleb, et need, kes eitavad imikute ristimise vajalikkust, on anateemi all.

Imikud, kuigi neil ei ole isiklikke patte, pärivad siiski Aadama langusest tuleneva patuse loomuse ning vajavad puhastust ja armu.

Inimene loodi algselt surematuna. Pärast Aadama pattulangemist muutus inimese ihu surelikuks – see hakkas vananema ja lagunema.

Pärast surma lahkub hing ihust ning Issand määrab hinge seisundi kuni viimse kohtuni.

Maailma lõpul äratab Jumal surnute ihud üles, et mõista lõplik kohus kogu inimkonna üle.

Need, kes on elus Kristuse teisel tulemisel, seisavad samuti kohtumõistmise ees.

Hinge surematus on tuntud peaaegu kõigile rahvastele – inimeses on igaviku tunne.

Kristus, olles surnud ja üles tõusnud, näitas meile teed. Apostel Paulus kirjutab:

„Kui me usume, et Jeesus suri ja tõusis üles, siis toob Jumal ka need, kes on magama läinud, koos Temaga… Issand ise tuleb alla taevast… ja Kristuses surnud tõusevad üles esimesena" (1Ts 4:14–17).

Prohvet Hesekiel nägi nägemust kuivade luude väljast – Jumal pani need kokku, kattis lihaga ja andis neile elu (Hs 37:1–10). See on ülestõusmise eelkuju.

Inimlik mõistus ei suuda täielikult mõista, kuidas lagunenud ihu taastatakse, kuid Jumal, kes lõi inimese maa põrmust, võib selle ka uuesti üles äratada.

Apostel Paulus toob näite seemnest:

„See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui see ei sure… Jumal annab sellele ihu, nagu Ta tahab" (1Kr 15:35–42).

Püha Johannes Kuldsuu ütleb:

Nii nagu seeme peab surema, et vilja kanda, nii tuleb mõelda ka ihu ülestõusmisest.

Pärast üldist ülestõusmist ja Viimset Kohut uuendatakse ja muudetakse maa tule läbi. Uuel maal seatakse sisse Jumala riik – õiguse riik.

Pühas Kirjas on öeldud:

„Meie ootame Tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus" (2Pt 3:13).

Püha apostel Johannes Jumalateadlane nägi ilmutuses

„uut taevast ja uut maad" (Ilm 21:1).

Uuel maal ei ole enam midagi patust, ebapuhast ega ebaõiglast. Nii loodus kui ka inimloomus uuendatakse.

Apostel Paulus kirjutab, et inimeste ihud saavad sarnaseks ülestõusnud Kristuse ihule:

„Meie kodupaik on taevas, kust me ootame ka Päästjat, Issandat Jeesust Kristust, kes muudab meie alanduse ihu oma kirkuse ihu sarnaseks oma väega" (Fl 3:20–21).

Jumala riigis ei ole enam haigusi, kannatusi ega kurbust.

Milline see elu saab olema? Seda on raske ette kujutada. Kuid üks on kindel – Jumala riik ja elu seal on võrreldamatult ilusam kui kõik praegused maised rõõmud.

„Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad" (1Kr 2:9).

Võime tuua näite. Inimene, kes on sünnist saati peaaegu pime, näeb maailma ainult ähmaselt. Kui talle tehakse operatsioon ja ta hakkab nägema, avanevad talle kõik värvid ja ilu.

Või kui sünnist saati kurt inimene hakkab kuulma – talle avaneb helide ja muusika maailm.

Nii on ka tulevase ajastu eluga – me ei suuda seda praegu täielikult mõista, kuid usume, et elu Jumalaga on õnnis ja täis armastust.

Meie praegused rõõmud ei anna täielikku ettekujutust sellest rõõmust. Isegi vaimne rõõm palves ja Jumala armastuses on vaid algus – õrn võsu sellest, mis tuleb.

Tulevase ajastu elu ootamine on usu ja lootuse küsimus. Kahju neist, kellel seda lootust ei ole.

On üks tähendamissõna.

Emaüsas räägivad kaksikud. Üks usub, teine ei usu. Mitteuskuja arvab, et kogu elu piirdub selle pimeda ja kitsukese kohaga. Usuja usub, et see on alles algus – et nad näevad valgust ja oma ema.

Mitteuskuja ütleb: ema ei ole olemas, me ei näe teda.

Usuja vastab: ema on meie ümber, ta hoolitseb meie eest, annab meile elu.

Usutunnistus lõpeb sõnaga „Aamen", mis tähendab: „Tõesti nii."

Sellega kinnitame, et võtame selle usu omaks kui tõelised õigeusu kristlased – usu, mille on jätnud meile pühad isad ja kinnitanud oikumeenilised kirikukogud.

Esimeseks pihiks valmistumisel võib kasutada püha piiskopi Ignati Briantšaninov vaimulikku juhatust — raamatut Abiks kahetsejale.

See on sügav ja samal ajal praktiline juhend, mis aitab inimesel tähelepanelikult ja kainelt vaadata oma elu Evangeeliumi valguses.

1. Alustada palvega

Enne lugemist tuleb palvetada Jumala poole, paludes avada süda meeleparandusele ja anda siirust. Pihk ei ole formaalsus, vaid kohtumine halastava Issandaga.

2. Lugeda raamatut tähelepanelikult

Raamat on üles ehitatud kui järjestikune pattude ja vaimulike seisundite läbivaatamine. Lugeda tuleb rahulikult, seostades kirjutatut oma elu, mõtete ja tegudega.

3. Teha isiklikke märkmeid

Kasulik on üles kirjutada need patud, mis südametunnistuses vastu kajavad. See aitab pihil mitte segadusse sattuda ega midagi olulist unustada.

4. Kontrollida end käskude järgi

Erilist tähelepanu tuleks pöörata:

• suhtele Jumalaga (usk, palve, osalemine kirikuelus);

• suhtele ligimestega (solvumised, hukkamõistmine, uhkus, viha);

• sisemistele seisunditele (kadedus, auahnus, ropud mõtted);

• tegudele ja harjumustele.

5. Valmistuda meeleparanduseks, mitte „aruandeks"

Pihk ei ole eksimuste loetelu, vaid kahetsus. Oluline on mitte ainult patt nimetada, vaid sellest ka sisemiselt loobuda ja soovida parandust.

6. Mitte langeda meeleheitesse

Püha Ignatiuse raamat noomib rangelt, kuid selle eesmärk on viia alandlikkuse ja lootuseni Jumala halastusele. Kui miski tundub raske, tuleb meeles pidada: Issand võtab kahetseja vastu armastusega.

Peamine

Esimeseks pihiks valmistudes õpib inimene ausust Jumala ees. „Abiks kahetsejale" aitab näha mitte ainult väliseid tegusid, vaid ka patu juurt — südame seisundit. Selline ettevalmistus teeb esimese pihi teadlikuks, sügavaks ja tõeliselt päästvaks.

Algus, alus ja tipp õigeusu vaimulikus elus on sügav meeleparandus. See on seesama kitsas ja raske tee, millel Päästja meid käskis käia. Sellel teel kohtame palju takistusi, komistusi ja arusaamatusi.

Ja nüüd — ülistatud vene püha piiskop Ignatius (Brjantšaninov), inimhinge sügav ja peen tundja, kes ise läbis valulise meeleparanduse tee ja palvetab nüüd meie, patuste, eest, annab meile hindamatuid õpetusi.

Kaheksa peamist kirge koos nende alaliikide ja harudega

1. Õgimine

Liigsöömine, purjutamine, paastude mittepidamine ja nende kergekäeline rikkumine, salaja söömine, maiustamine, üldiselt mõõdutunde rikkumine. Vale ja liigne armastus ihu, selle elu ja mugavuse vastu, millest sünnib enesearmastus; sellest omakorda tuleneb truudusetus Jumalale, Kirikule, voorusele ja inimestele.

2. Hoorus

Hooralik ärritus, hoorad tunded ja südame seisundid. Roppude mõtete vastuvõtmine, nendega vestlemine, neist mõnu tundmine, nendega nõustumine, nendes viibimine. Hoorad kujutlused ja vaimne vangistus. Meelete, eriti puudutuse, mittehoidmine — jultumus, mis hävitab kõik voorused. Ropud sõnad ja himurate raamatute lugemine. Loomulikud hoorapatud: hoorus ja abielurikkumine. Loomuvastased hoorapatud.

3. Rahaahnus

Raha armastamine, üldse liikuva ja kinnisvara armastamine. Soov rikastuda. Mõtlemine rikastumise viisidele. Rikkuse unistused. Kartus vanaduse, ootamatu vaesuse, haiguse, pagenduse ees. Ihnsus. Kasuahne meel. Usaldamatus Jumala vastu, Tema Ettehoolduse peale lootmise puudumine. Kiindumused või haiglane liigne armastus kaduvate asjade vastu, mis võtavad hingelt vabaduse. Asjatu hoolitsemine. Kingituste armastamine. Võõra omastamine. Liigkasuvõtmine. Südametus vaeste ja abivajajate vastu. Vargus. Röövimine.

4. Viha

Äkilisus, vihaste mõtete vastuvõtmine; viha ja kättemaksu kujutlemine; südame ärritumine raevust; mõistuse pimenemine selle läbi; sobimatu karjumine, vaidlus, sõim, karmid ja salvavad sõnad, löömine, tõukamine, tapmine. Pahameele meelespidamine, vihkamine, vaen, kättemaks, laimamine, hukkamõistmine, ligimese ärritamine ja solvamine.

5. Kurvameelsus

Meelepaha, kurbus, lootuse kaotamine Jumala peale, kahtlus Jumala tõotustes, tänamatus Jumala vastu kõige eest, mis sünnib, argus, kannatamatus, enesesüüdistamise puudumine, pahameel ligimese vastu, nurisemine, risti mahapanek ja püüd sellest loobuda.

6. Meeltheitlik laiskus (akedia)

Laiskus iga hea teo suhtes, eriti palve suhtes. Kiriku- ja koduse palvereegli mahajätmine. Lakkamatu palve ja hinge kasuliku lugemise hülgamine. Tähelepanematus ja kiirustamine palves. Hooletus. Aukartuse puudumine. Tühikäik. Liigne magamine, lamamine ja igasugune mugavus. Paigast paika rändamine. Sagedased väljas käimised, külaskäigud. Tühijutt. Naljatamine. Pühaduseteotus. Kummarduste ja teiste kehaliste vaevade hülgamine. Oma pattude unustamine. Kristuse käskude unustamine. Hoolimatus. Vaimne vangistus. Jumalakartuse kadumine. Südametardumus. Tundetus. Meeleheide.

7. Tühiaupüüdlikkus

Inimliku au otsimine. Kiitlemine. Soov ja püüd maiste ning tühiste austuste järele. Ilusate riiete, sõiduvahendite, teenijate ja koduste asjade armastamine. Tähelepanu oma näo ilule, hääle meeldivusele ja teistele keha omadustele. Kalduvus selle ajastu kaduvate teaduste ja kunstide poole, püüdes neis edu saavutada ajutise maise au nimel. Häbi tunnistada oma patte. Nende varjamine inimeste ja vaimuliku isa eest. Kavalus. Eneseõigustus. Vasturääkimine. Oma mõistuse esiletõstmine. Silmakirjalikkus. Vale. Meelitamine. Inimeste meele järele olemine. Kadedus. Ligimese alandamine. Meele muutlikkus. Meeldimine. Südametunnistuse puudumine. Deemonlik eluviis ja käitumine.

8. Uhkus

Ligimese põlgamine. Enese eelistamine kõigile. Jultumus. Mõistuse ja südame pimenemine ja jämedus. Nende kinnitumine maisesse. Jumalateotus. Usulise usu puudumine. Vale-nimeline mõistus. Jumala Seadusele ja Kirikule allumatuse vaim. Oma lihaliku tahte järgimine. Eretlike, kõlvatute ja tühiste raamatute lugemine. Võimudele sõnakuulmatus. Terav pilkamine. Kristuse sarnase alandlikkuse ja vaikuse hülgamine. Lihtsuse kaotamine. Armastuse kaotamine Jumala ja ligimese vastu. Vale filosoofia. Eresus. Jumalatus. Teadmatus. Hinge surm.

Sellised on haigused, sellised on haavad, mis kokku moodustavad suure haava — vana Aadama rikutuse, mis sündis tema langemisest. Sellest suurest haavast räägib püha prohvet Jesaja:

„Pealaest jalatallani ei ole temas midagi tervet: ei muhku, ei haava, ei põletavat löövet; neid ei ole puhastatud ega kinni seotud ega õliga pehmendatud" (Js 1:6).

See tähendab Pühade Isade seletuse järgi, et patt ei ole osaline ega puuduta vaid üht osa, vaid kogu olemust: see on haaranud nii ihu kui hinge, kõik inimese omadused ja jõud.

Seda suurt haava nimetas Jumal surmaks, kui Ta keelas Aadamale ja Eevale süüa hea ja kurja tundmise puust, öeldes:

„Sel päeval, kui sa sellest sööd, pead sa surma surema" (1Ms 2:17).

Kohe pärast keelatud vilja maitsmist tundsid esiisad igavest surma; nende silmades ilmus lihalik tunne; nad nägid, et on alasti. Keha alastuse tunnetuses peegeldus hinge paljastumine, mis oli kaotanud süütuse ilu, millel puhkas Püha Vaim.

Silmis tegutses lihalik tunne, hinges aga häbi — milles ühinesid kõik patused ja häbiväärsed tunded: uhkus, rüvedus, kurbus, meeleheide.

Suur haav on hinge surm; parandamatu on rikutus, mis sündis pärast Jumala sarnasuse kaotust. Apostel nimetab seda suurt haava patu seaduseks, surma ihuks (Rm 7:23–24), sest surnud mõistus ja süda pöördusid täielikult maa poole, teenides orjameelselt kaduvaid lihalikke himusid, pimenesid ja raskenesid ning said ise lihaks.

See liha ei ole enam võimeline osaduseks Jumalaga (1Ms 6:3). See ei suuda pärida igavest taevast õndsust (1Kr 15:50). Suur haav on levinud kogu inimkonnale ja saanud iga inimese õnnetuks pärisosaks.

Vaadeldes oma suurt haava, nähes oma vaimset surnud olekut, täitun kibeda kurbusega. Ma olen nõutu: mida ma pean tegema?

Kas ma järgin vana Aadama eeskuju, kes, nähes oma alastust, püüdis end Jumala eest varjata?

Kas hakkan end tema kombel õigustama, veeretades süü patu asjaoludele?

Asjata on varjuda Kõikenägeja eest!

Asjata on end õigustada Tema ees, kes alati õigeks mõistab, kui Ta kohut mõistab (Ps 50:6).

Ma riietun siis viigilehtede asemel meeleparanduse pisaratesse; õigustuste asemel toon siira tunnistuse.

Meeleparandusse ja pisaratesse riietatuna astun oma Jumala palge ette.

Kas paradiisis? — Sealt olen ma välja aetud, ja väravas seisev keerub ei lase mind sisse!

Oma lihaliku raskuse tõttu olen ma naelutatud maa külge — oma vanglasse!

Patune Aadama järeltulija, julgustu!

Sinu vangikongis on süttinud valgus: Jumal on tulnud sinu pagenduse maale, et viia sind tagasi sinu kaotatud taevasesse isamaasse.

Sa tahtsid tunda head ja kurja — Ta jätab sulle selle teadmise.

Sa tahtsid saada Jumala sarnaseks — ja selle tõttu said sa hingelt kuradi sarnaseks, ihult loomade ja metsaliste sarnaseks;

aga Jumal, ühendades sind endaga, teeb sind armu läbi Jumalaks.

Ta annab sulle su patud andeks.

Kuid sellest ei piisa!

Ta kisub sinu hingest välja kurja juure — patuhaiguse, põrgu, mille kurat sinu hinge heitis,

ja annab sulle rohu kogu sinu maise elu teekonnaks, et terveneda patust, ükskõik kui mitu korda sa oma nõrkuse tõttu sellesse uuesti langeksid.

See rohi on — pattude tunnistamine.

Kas sa tahad võtta seljast vana Aadama, sina, kes püha ristimise kaudu oled juba riietatud Uude Aadamasse,

kuid oma ülekohtutegudega oled suutnud äratada endas vana rikutuse ja surma, lämmatada elu ning teha selle poolenisti surnuks?

Kas tahad sina, kes oled patu orjuses ja harjumuse vägivallast selle poole tõmmatud, taastada oma vabaduse ja õiguse?

Sukeldu alandlikkusse!

Võida tühine häbi, mis õpetab sind silmakirjalikult ja kavalalt õiglast teesklema ning seeläbi hoidma ja tugevdama endas hinge surma.

Paiska patt endast välja!

Astuge patu vastu vaenu siira pattude tunnistamisega.

See ravi peab eelnema kõigile teistele;

ilma selleta jäävad palve, pisarad, paast ja kõik muud vahendid puudulikuks, ebapiisavaks ja ebakindlaks.

Mine, uhke inimene, oma vaimuliku isa juurde;

tema jalge ees leiad sa Taevase Isa halastuse!

Ainult üks — üksainus siiras ja sagedane pihk võib vabastada patuharjumustest, teha meeleparanduse viljakaks ning paranduse püsivaks ja tõeliseks.

Lühikesel harduse hetkel, mil mõistuse silmad avanevad enesetundmisele — hetkel, mis tuleb nii harva — kirjutasin ma selle enda noomimiseks, manitsemiseks ja meeldetuletuseks.

Ja sina, kes usus ja armastuses Kristuses neid ridu loed ja võib-olla leiad neist midagi kasulikku,

too südamest ohkamine ja palve hinge eest, mis on palju kannatanud patulainete käes, sageli näinud enda ees uppumist ja hukku ning leidnud rahu vaid ühes sadamas — oma pattude tunnistamises.

1. Mõõdukus

Liigsest söömisest ja joomisest hoidumine, eriti veini liigsest tarvitamisest. Kiriku poolt seatud paastude täpne pidamine. Ihu talitsemine mõõduka ja ühtlase toiduga, mille läbi kõik kired, eriti enesearmastus — mis seisneb arutus armastuses ihu, selle elu ja mugavuse vastu — hakkavad nõrgenema.

2. Kasinus (puhtus)

Hoidumine igasugusest hooratööst. Hoidumine himuratest vestlustest ja lugemisest, roppude ja kahemõtteliste sõnade lausumisest. Meelete, eriti nägemise, kuulmise ja veel enam puudutuse hoidmine. Tagasihoidlikkus. Hoorade mõtete ja kujutluste hülgamine. Vaikus. Üksindus. Haigete ja vigastatute teenimine. Surma ja põrgu meelespidamine.

Kasinuse algus on meel, mis ei kõigu hoorade mõtete ja kujutluste tõttu; kasinuse täius on puhtus, mis näeb Jumalat.

3. Vara mittekogumine (vaesus vaimus)

Rahuldumine hädavajalikuga. Luksuse ja mugavuse vihkamine. Halastus vaeste vastu. Evangeelse vaesuse armastamine. Lootus Jumala Ettehooldusele. Kristuse käskude järgimine. Vaimu rahu ja vabadus ning muretu meel. Südame pehmus.

4. Tasadus

Vihaste mõtete ja südame ärritumise vältimine. Kannatlikkus. Kristuse järgimine, kes kutsub oma jüngrit ristile. Südamerahu. Meele vaikus. Kristlik kindlus ja vaprus. Solvangute mitte tunnetamine. Pahatahtlikkuse puudumine.

5. Õnnis nutmine (vaimne kahetsus)

Inimkonna üldise langemise ja oma hinge vaesuse tunnetamine. Nende pärast kurvastamine. Meele nutt. Südame valulik kahetsus. Sellest tulenev südametunnistuse kergus, armuline lohutus ja rõõm. Lootus Jumala halastusele. Jumala tänamine kannatustes ning nende alandlik talumine oma pattude hulga nägemise tõttu. Valmidus kannatada. Meele puhastumine. Kirgedest vabanemine. Maailmale suremine. Soov palveks, üksinduseks, kuulekuseks, alandlikkuseks ja oma pattude tunnistamiseks.

6. Vaimne valvsus

Hoolikus iga hea teo suhtes. Kiriku- ja koduse palvereegli hoolikas täitmine. Tähelepanelikkus palves. Hoolikas järelevalve oma tegude, sõnade, mõtete ja tunnete üle. Äärmine umbusk enda suhtes. Lakkamatu püsimine palves ja Jumala Sõnas. Aukartus. Pidev enesevalvamine. Enese hoidmine liigsest unest, hellitamisest, tühijutust, naljadest ja teravatest sõnadest. Öiste valvamiste, kummarduste ja teiste hinge ergutavate vaevade armastamine. Võimaluse korral harv väljumine oma kambrist. Igaveste hüvede meenutamine ning nende igatsemine ja ootamine.

7. Alandlikkus

Jumala kartus. Selle tundmine palves. Eriline värin eriti puhta palve ajal, mil Jumala kohalolu ja suurust tugevasti kogetakse — et mitte kaduda ja muutuda eimillekski. Sügav oma tühisuse tunnetus. Vaate muutumine ligimestele — nii et nad tunduvad alandlikule ilma igasuguse sunnita kõigis asjus temast kõrgemad. Lihtsuse ilmumine elavast usust. Inimliku kiituse vihkamine. Pidev enesesüüdistamine. Õigsus ja siirus. Erapooletus. Surnud olemine kõige suhtes. Hardus. Kristuse Ristis peituva saladuse tunnetamine. Soov end maailmale ja kirgedele risti lüüa ning püüd selle poole. Meelitavate kommete ja sõnade hülgamine, mis on omandatud sunnist, kavatsusest või harjumusest teeselda. Evangeelse „rumaluse" omaksvõtmine. Maise tarkuse hülgamine kui Jumala ees tarbetu (Lk 16:15). Eneseõigustuse jätmine. Vaikimine solvaja ees, nagu Evangeelium õpetab. Oma mõttekäikude mahapanek ja evangeelse mõistuse vastuvõtmine. Iga mõtte kukutamine, mis tõstab end Kristuse tunnetuse vastu. Alandlik meel või vaimulik arukus. Teadlik kuulekus Kirikule kõiges.

8. Armastus

Palve ajal Jumalakartuse muutumine Jumala armastuseks. Ustavus Issandale, mida tõendab iga patuse mõtte ja tunde järjekindel hülgamine. Kirjeldamatu ja magus kogu inimese tõmme armastuses Issanda Jeesuse Kristuse ja kummardatava Püha Kolmainsuse poole. Ligimestes Jumala ja Kristuse kuju nägemine; sellest tulenev kõigi ligimeste eelistamine iseendale ja nende austamine Issandas. Vennalik, puhas, kõigi suhtes võrdne, rõõmus ja erapooletu armastus, mis põleb ühtviisi sõprade ja vaenlaste vastu. Meele, südame ja kogu ihu haaratus palvesse ja armastusse. Keha kirjeldamatu rõõm vaimsest lohutusest. Vaimne joovastus. Kehaliste liikmete lõdvenemine vaimuliku lohutuse ajal. Meelete tegevuse vaibumine palves. Südame keele vabanemine. Palve katkemine vaimuliku magususe tõttu. Meele vaikus. Meele ja südame valgustumine. Palve vägi, mis võidab patu. Kristuse rahu. Kõigi kirgede lahkumine. Kõigi arusaamade neeldumine Kristuse ületavasse mõistusesse. Jumalateadus. Kehatute olendite tundmine. Patused mõtted ei suuda enam kujuneda meeles.

Magusus ja rohke lohutus kannatustes. Inimlike olukordade läbimõistmine. Sügav alandlikkus ja äärmiselt madal enesehinnang… Lõpp on lõpmatu!

Lühim pihk

Patud Issanda Jumala vastu

Uskumine unenägudesse, nõidumisse, kohtumiste ja muude ebauskude märkidesse. Kahtlused usus. Laiskus palves ja hajameelsus palve ajal. Kirikus mittekäimine, pikk eemalolek pihist ja Pühast Armulauast. Silmakirjalikkus Jumala austamisel. Jumala teotamine või nurisemine Tema vastu nii hinges kui sõnades. Kavatsus enese vastu kätt tõsta. Asjatu vandumine. Jumalale antud lubaduste mittetäitmine. Pühade asjade pilkamine. Vihastamine roppude väljenditega. Söömine või joomine pühapäevadel ja pühadel enne Liturgia lõppu. Paastude rikkumine või nende hooletu pidamine, töö tegemine pühadel.

Patud ligimese vastu

Hooletus oma kohustuste või töö suhtes. Austuse puudumine ülemate ja vanemate vastu. Inimesele antud lubaduse mittetäitmine. Võlgade maksmata jätmine. Võõra jõuga või salaja omastamine. Ihnsus almuse andmisel. Isiklik solvang ligimesele. Kuulujutud. Laimamine. Teiste needmine. Alusetud kahtlustused. Süütu inimese või õiglase asja kaitsmata jätmine, isegi kui see toob kahju. Tapmine. Austuse puudumine vanemate vastu. Laste eest kristliku hoolitsuse puudumine. Viha ja vaen perekonna- või koduses elus.

Patud iseenda vastu

Tühised või ropud mõtted hinges. Kurja soovimine ligimesele. Vale sõnas ja kõnes. Ärrituvus. Kangekaelsus ja enesearmastus. Kadedus. Südametus. Liigne tundlikkus solvangute suhtes. Kättemaks. Rahaahnus. Naudingute kirg. Roppsõnad. Kiusa laulud. Purjutamine ja liigsöömine. Hoorus. Abielurikkumine. Loomuvastane hoorus. Elu parandamata jätmine.

Mõned neist pattudest, mis on kümne käsu vastu, jõudes inimeses kõrgeima arenguni ja muutes südame kahetsematuse läbi kõvaks, peetakse eriti rasketeks ja Jumalale vastumeelseteks.

Surmapatud

(st teod, mis teevad inimese süüdlaseks igavesse hukatusse)

1. Uhkus, mis põlgab kõiki, nõuab teistelt orjalikku alistumist ja tahab tõusta taevasse ning olla Kõigekõrgema sarnane — uhkus kuni enesejumaldamiseni.

2. Rahuldamatu hing ehk Juuda ahnus raha järele, enamasti seotud ebaõiglaste omandamistega, mis ei jäta inimesele hetkegi mõelda vaimulikule.

3. Hoorus ehk kõlvatu elu nagu kadunud pojal, kes raiskas kogu isa vara.

4. Kadedus, mis viib igasuguse võimaliku kuriteoni ligimese vastu.

5. Õgimine ja lihalikkus, mis ei tunne paastu ja on seotud kirgliku meelelahutuste armastusega, nagu Evangeeliumi rikas mees, kes iga päev uhkelt pidutses.

6. Leppimatu viha, mis viib kohutavate hävitusteni, nagu Heroodes, kes oma vihas tappis Petlemma lapsed.

7. Laiskus ehk täielik hoolimatus hinge suhtes, meeleparanduse edasilükkamine elu viimaste päevadeni, nagu Noa päevil.

Patud Püha Vaimu vastu

Liigne lootmine Jumala halastusele, jätkates rasket patuelu vaid halastuse peale lootes.

Meeleheide, mis on vastupidine liigsele lootusele ja eitab Jumala isalikku headust, viies enesetapumõtteni.

Jäik uskmatus, mis ei lase end veenda isegi ilmsetest imedest, lükates tagasi tõe.

Patud, mis kisendavad taeva poole kättemaksu järele

Tahtlik tapmine (ka abordid), eriti isatapmine (samuti vennatapmine ja kuningatapmine).

Sodoomia patt.

Vaese, kaitsetu inimese, lesknaise või orvulaste rõhumine.

Vaesele töölisele tema teenitud tasu kinnipidamine.

Inimeselt tema viimase leivapala või viimase mündi äravõtmine, samuti vangidelt nendele määratud abi, toidu või riiete omastamine ja nende rõhumine.

Vanemate kurvastamine ja solvamine kuni nende peksmiseni.