Ajalugu

Ehitatud 1868. aastal Mereküla külas Kazani Ika ja Püha Neitsi Maarja auks. Kirik viidi üle Narva-Jäeṣuusse 1948. aastal ja pühitses 28. augustil 1948 Tallinna ja Eesti piiskop Isidor (Bogojaavlenski). Narva-Jäeṣuuse suvised asulad asuvad Narova jõe vasakul kaldal, kus jõgi suubub Soome lahe. Kõige vanem saksa nimi on Hungersburg (Gungergburg). Narva-Jäeṣuusse mainitakse esmakordselt 1503. aastal Livoniani ordu meistri Walter von Plettemberg'i korralduses. Asula vene nimi on Ust-Narva ja alates 1873. aastast on see arenenud suvepuhkuse paigaks Peterburi ja Moskva aadlite seas, saades tuntuks kuurordina ning Balti mere rannikupärliks. Narva-Jäeṣuuse ja selle ümbruses puhkavad tuntud kirjanikud, kunstnikud ja muusikud: I. Repin, I. Šiškin, P. Tšaikovski, F. Stravinski, N. Leskov, I. Gončarov ja teised. 1889. aastal põles asulas väike, puidust ja kerge ehitisega kirik. Pärast seda toimusid suvised jumalateenistused eramas majas, kus elas Pečeri regimenti preester, kes viibis asula dachas. Mõjukamate Moskva ja Peterburi suvekodu omanike ning kohalike elanike seas tekkis idee kivikiriku ehitamisest. Moodustati ehituskomitee ning esitati vastavad taotlused luba saada kiriku ehitustööde alustamiseks. Vahendeid koguti mitte ainult elanike ja puhkajate seas – impeerator Aleksander III annetasi 5000 rubla, linn Narva 6000 rubla ning andis tasuta maaosa kiriku jaoks, Pühim Synood eraldas 2000 rubla ja sama summa annetati Balti Ortodoksse Vendluse poolt. Oma panuse andsid ka kohalikud tööstusmehed Kochnev ja Zinovjev, kes olid kiriku ehitamise peamised algatajad – esimene annetasi 6000 rubla ja teine 2300 rubla; kellad ja 500 rubla annetati Narva kaupmehe ja mezenaat Lavretsovi poolt. Kirikule väärikas alusepanek toimus 5. augustil 1890, kui Riia ja Mitava piiskop Arsenije (Bryantsev, kes suri 1914. aastal, täites arhi piiskopi kohustusi Harkuvas) pani esimese kivi ja mündi aluseks kirikul. See toimus impeerator Aleksander III, keisrinna Maria Teodorovna ning teiste impeerorliku perekonna liikmete, sealhulgas suureprintsess Elizabeta Teodorovna (kes 1918. aastal martüüriks langes ning 1992. aastal piiskoppade konverentsi otsusega lisati pühakute hulka) juuresolekul. Mälestuseks Estlandi kuberi külastamisest kingiti impeeratorile album Pühtiitsa Püha mäe vaadetega ning Eesti talupoegadelt anti vanad mündid, mis leiti maa töötlemise käigus. Kirik pühitses 17. augustil 1893 pühaku võrdse apostoolliku prints Vladimir nimele, mida pühitses piiskop Arsenije (Bryantsev) juuresolekul, ning kohal olid Estlandi kuberi prints Šahovski, Peterburi kuberi graaf Tolja ja Balti Ortodoksse Vendluse esimees Galkin-Vratski. Viiekübas kirik tõusis Narova jõe vasakul kaldal ning ehitati arhitekt A.V. Ivanovi projektiga vene stiilis, kivist kellatorni ja sisegaleriidega, mis võimaldasid ristteid halbade ilmastikutingimuste korral. Kiriku sisemine kaunistus vastas selle välisele ilule – liturgilised tarvikud ja ikonostaas olid rahastatud Vargunini annetustega. Eriti tähelepanuväärne oli preestooli ees asuv Päästja kuju, mille kohaliku maaühiskonna poolt kingiti 1890. aastal. Narva-Jäeṣuuse kogudus avati Pühima Synoodi määrusega 7. oktoobril 1893 (nr 4668). 1944. aastal plahvatati kirik saksa vägede taganemise ajal, jättes kohalikele usklikele keerulise küsimuse – taastada vana või ehitada uus kirik. Alates augustist 1945 toimusid jumalateenistused hoones, mis kuulus luterlikule kirikule. Teenistusi viisid läbi harva Narva Väsimispäeva kirikust saabunud preester Jakob Timofeev ja diakon Aleksandr Sidorov või preester Aleksei Dobriakov Sürenzest (Vasknarva). 1945. aasta detsembris toimus üldkohtumine õigeusu kogudusega. Pärast juhatuse ja revidentide komisjoni valimist otsustati paluda luba viia Kazani kirik Mereküla purunenud kiriku kohale. 1946. aasta alguses saadeti õnnistus Tallinna ja Eesti peapiiskop Paulus (Dmitrovski, kes suri 1. veebruaril 1946) poolt, kuid ametivõimud lubasid kiriku paigutada teisele kohale – uue linna turu lähedusse, kus see asub tänaseni. Väike puidust kirik ehitati 1867. aastal ja pühitses Kazani Ika ning Püha Neitsi Maarja nimel. Kiriku ehitamise innustajaks oli Peterburi preester Aleksandr Gumelevski, kes teenis 1866–1867 Narvas. Ta soovis ehitada „väikese, kuid hea õigeusu kiriku silmapaistval kohal”. Selle ehitamise põhjuseks oli imeilus pääsemine impeerator Aleksandr II surmast. Kirik ehitati puidust palkidest, kaetud valge lehtmetalliga ning kuldselt kaunistatud servadega. Selle tekkeloost kirjutab N.S. Leskov oma teoses „Zagon”. Kirikut seostati Narva Muundumise katedraaliga. Sõja ajal põles kogu Mereküla maha, kuid kirik säilis imega. 1947. aastal viidi Narva-Jäeṣuuse kirik uude asukohta koguduse vanema Kirill Juhimmjuka juhendamisel ning peamiselt naiste abiga, kasutades kelkide ja rullide abi. Kahjuks ei õnnestunud kõiki osi täielikult üle kanda – kadusid puidust nikerdatud katusetalu ja osaliselt ka katuse nikerdus, muutes kiriku veidi madalamaks. Esimene jumalateenistus toimus 21. juulil 1948, Kazani Ika ja Püha Neitsi Maarja päeval, preester Jakob Timofeevi poolt. Seejärel pühitses 28. augustil 1948 Tallinna ja Eesti piiskop Isidor (Bogojaavlenski, kes suri 1949) koos eespiiskopi Roman Tanga (hiljem Tallinna ja Eesti piiskop Roman, kes suri 1963 Vilniuse ja Leedu arhi piiskopina) ning preestrite Jakob Timofeevi, Sergi Romanovi ja Aleksandr Sidorovi poolt kiriku pühaks pühitsemiseks pühaku võrdse apostoolliku prints Vladimir nimele. 12. augustil 1948 määrati Narva-Jäeṣuuse kiriku usaldus preestriks o. Aleksandr Sidorov, kes võeti presviiteriks 15. augustil 1948 piiskop Isidori (Bogojaavlenski) poolt Narva Väsimispäeva kirikus. Isand Aleksandr teenis usaldus preestrina üle 30 aasta ning suri 1979. aastal protopiiskopina. 3. jaanuaril 1979 määras Tallinna ja Eesti metropolood Aleksei (praegune Pühima Moskva ja kogu Venemaa patriarh) määrusega Knyaz-Vladimir kiriku usaldus preestriks igumen Feodorit (Ožiganov) Pskova-Pečeri kloostrist. 1987. aastal läks o. Feodorit pensionile ning elas esmalt Pühtiitsa, seejärel Pskova-Pečeri ja hiljuti Divee kloostrites, kus ta suri 1995. aastal, enne surma võttes suure tonsuuri, mille nimeks ta sai Feodor. 1. jaanuaril 1988 määrati kiriku usaldus preestriks Narva-Jäeṣuuses preester Gennadi Kuprianov, kes varem teenis Pühtiitsa kloostris. Väike hubane Knyaz-Vladimir kirik köidab tähelepanu oma hoolitsetud ja armsa seisukorra poolest – kogu kirikus on tunda usklike ja koguduse pühendunud hoolitsust oma pühamu vastu. 30. jaanuaril 2013, Narva ja Prihuds piiskop Lazari õnnistusega, taastas kogudus oma endise nime – pühendades selle jälle Kazani Ika ja Püha Neitsi Maarja auks.