Püha Andrei Kreetalase Suure Kahetsuskaanoni neljas päev

Nüüd on lõppenud püha Andrei Kreetalase Suure Kahetsuskaanoni lugemine Püha Neljakümnepäevase Paastu esimestel päevadel. Neli õhtut — ja tundub, nagu alles eile astusime paastu vaikusesse, kuid täna kuuleme juba viimaseid sõnu: „Halasta minu peale, Jumal, halasta minu peale.“

Kui kiiresti möödub aeg. Kui kiiresti lendavad paastupäevad. Ja kui me ei ole tähelepanelikud, möödub sama kiiresti ka meie elu.

Suur kaanon ei ole lihtsalt jumalateenistuse tekst. See on hinge peegel. Selles nägime me esiisade langemisi, Taaveti pisaraid, tölneri kahetsust ja patuse naise pöördumist. Kuulsime nende inimeste saatusest, kes elasid ammu enne meid, kuid nende võitlus on meie võitlus. Nende patt on meie kiusatus. Nende kahetsus on meie lootus.

Täna on oluline küsida endalt: mis on minus nende nelja päeva jooksul muutunud? Kas ma üksnes kuulasin kaanoni sõnu — või lasin neil puudutada oma südant? Kas ma ainult ütlesin: „Halasta minu peale, Jumal“ — või hüüdsin tõesti Jumala poole oma hinge sügavusest?

Paast on lühike. Nädal vahetab nädalat, jumalateenistused järgnevad üksteisele ning me võime harjuda nende iluga, kuid mitte lasta neid oma südamesse. Ometi on iga paastupäev sündmus. See on kohtumine Jumalaga. See on võimalus alustada uuesti.

Kirik ei meenuta üksnes muistseid sündmusi. Ta viib meid nendesse sisse. Täna olime koos kahetseva Taavetiga. Täna seisime kadunud poja kõrval. Täna nutsime koos püha Andreiga oma pattude pärast. See ei ole ajalugu — see on elav vaimulik tegelikkus.

Aga aeg ei oota. See paast ei kordu enam sel aastal. Need teenistused ei tule tagasi. Seepärast on nii oluline elada neid päevi teadlikult, mitte lükata kahetsust „hilisemaks“.

Sageli mõtleme: ees on veel palju paastupäevi, küll jõuan end parandada. Nii mõtleme ka elu kohta: küll ma jõuan, küll ma kahetsen, küll ma muutun. Kuid aastad mööduvad — ja süda jääb samaks.

Ärgu saagu Suure kaanoni lõpp meie jaoks kahetsusmeeleolu lõpuks, vaid tõelise sisemise töö alguseks. Las kaanoni sõnad kõlavad meis edasi nii kodus kui südame vaikuses:
„Mu hing, mu hing, tõuse üles, miks sa magad?“

Kuni kestab paast, kestab ka eriline armuaeg. Jumal on eriti lähedal kahetsevale südamele. Ärgem jätkem neid päevi kasutamata. Ärgem laske neil meist mööda minna.

Olgu aja lühidus meile mitte hirmuks, vaid äratajaks. Saagu iga Püha Neljakümnepäevase Paastu päev sammuks Paasa poole — mitte ainult kalendriliselt, vaid ka meie sees.