Lihasöömisest loobumise pühapäev – Viimse Kohtu pühapäev. Paastu ei ole. 3. hääl. Meie Issanda ja Jumala ning Päästja Jeesuse Kristuse Templisseviimine.

14.02.2026, pühapäeva eel ja pühal – Issanda Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse Templisse Toomise pühal, toimetati Kaasani kirikus õhtune jumalateenistus. Pühapäeval, 15.02.2026, teeniti Jumalik Liturgia.

**Nimetus.** Eelviimane pühapäev enne Suurt Paastu kannab kahte nimetust. Kirikukorras nimetatakse seda lihast loobumise pühapäevaks (lihapühapäevaks), kuna sel päeval lõpetatakse liha söömine enne paastu. Samuti kasutatakse nimetust „Viimse Kohtu pühapäev“, sest sel päeval loetakse evangeeliumilõiku, mis kirjeldab Päästja viimset kohut Tema Teise Tulemise ajal (Mt 25:31–46).

**Ajalooline kujunemine.** Juustunädalat kui üleminekuperioodi enne Suurt Paastu mainitakse juba VI–VII sajandil. Lihast loobumise pühapäeva kui päeva, mil jäetakse hüvasti lihatoiduga, on märgitud VII sajandi Jeruusalemma lektoriaariumis; seega kujunes selle päeva „toitumuslik“ tähendus samal ajal. Vana-Jeruusalemmas oli see päev siiski vaid ettevalmistav Suureks Paastuks ega kandnud muid mälestusi. Viimse Kohtu teema ilmub jumalateenistusse Konstantinoopoli traditsioonis umbes IX sajandil ning sellest ajast on see saanud selle teenistuse põhisisuks.

Eraldi tuleb märkida, et XVII sajandi Venemaal oli lihast loobumise pühapäeval kombeks läbi viia „Viimse Kohtu talitus“. Arvatakse, et see tava oli üle võetud kreeka traditsioonist ja seda tehti kasvatuslikel eesmärkidel, sest inimesed olid kaotanud jumalakartuse, lakanud tegemast halastustegusid ja unustanud ligimese. See talitus pidi meenutama, et igaüks vastutab oma tegude eest Jumala ees Viimsel Kohtul. Viimati toimus see 1697. aastal Moskvas patriarh Adrianuse poolt, pärast mida tühistas selle tsaar Peeter I (kes samal ajal kaotas ka teisi talitusi, nagu eeslisõidu protsessiooni ja tuleahju talituse).

---

**Jutustus Issanda Templisse Toomisest**
püha Dimitri Rostovi järgi

Pärast neljakümne päeva möödumist meie Issanda Jeesuse Kristuse sünnist ning seaduses ette nähtud puhastuspäevade täitumist tuli Kõigepuhtam ja Kõigeõnnistatum Neitsi Ema koos püha Joosepiga Petlemmast Jeruusalemma Jumala templisse, tuues neljakümnepäevase Kristuslapse Moosese seaduse täitmiseks.

Seaduse kohaselt tuli esiteks pärast sünnitust puhastuda Jumalale kohase ohvri toomise ja preestri palve kaudu; teiseks tuli esmasündinud poeglaps tuua Issanda ette ja lunastada ta määratud hinnaga (vt 3Ms 12:7). Issand oli Vanas Testamendis Moosesele käskinud: kui naine sünnitab poeglapse, on ta seitse päeva roojane; kaheksandal päeval tuleb laps ümber lõigata, ja kolmkümmend kolm päeva peab naine end puhastama oma verejooksust. Puhastuspäevade lõppedes peab ta tooma aastase talle põletusohvriks ning noore tuvi või turteltuvi patuohvriks; kui ta ei jaksa tuua talle, siis kaks turteltuvi või kaks noort tuvi (vt 3Ms 12:2–8).

Esmasündinute pühitsemise kohta ütleb seadus: „Pühitse mulle iga esmasündinu“ (2Ms 13:2) ning „Anna mulle oma poegade esmasündinu“ (2Ms 22:29). See käsk anti meenutuseks suurest Jumala heateost Egiptuses, kui Ta lõi egiptlaste esmasündinuid, kuid säästis Iisraeli omi (2Ms 11:5–7). Seetõttu tõid iisraellased oma esmasündinud templisse, pühitsedes nad Jumalale, ja lunastasid nad tagasi viie püha seekli eest (vt 4Ms 3:49–51).

Jumalaema tuli nüüd templisse koos Seaduseandjaga. Ta tuli puhastuma, kuigi ei vajanud puhastust, olles puhas ja rüvetamatu. Ta, kes oli eostanud ilma meheta ja sünnitanud rikkumatult, ei kandnud sünnitusega kaasnevat roojastust. Ent alandlikkusest, seadust rikkumata, tuli Ta nagu teisedki naised templisse ning tõi ohvri – mitte rikka kombel talle, vaid vaese kombel kaks turteltuvi –, ilmutades alandlikkust ja vaesusearmastust.

Ta tõi templisse ka oma Esmasündinu, et Teda Issanda ette seada (vt Lk 2:22). Hoides Lapsukest süles, kummardas Neitsi Maarja sügava aukartusega ja andis Ta justkui Jumalale tagasi, öeldes: „Vaata, see on Sinu Poeg, igavene Isa, kelle Sa läkitasid minu kaudu inimsoo päästmiseks… Võta vastu oma Esmasündinu, kellega Sa oled loonud ajastud.“

Pärast seda lunastas Ta Lapse seaduses ette nähtud hinnaga – viie püha seekliga –, mis sümboolselt kuulutas ette Kristuse viit püha haava ristil, mille läbi maailm lunastati.

Samal ajal tuli templisse Püha Vaimu juhtimisel vaga ja õiglane vanake Siimeon, kes ootas Iisraeli tröösti. Talle oli ilmutatud, et ta ei sure enne, kui on näinud Issanda Kristust. Nähes Lapsukest, tundis ta Püha Vaimu kaudu ära Messia, võttis Ta rõõmu ja aukartusega oma kätele ning ütles: „Nüüd lased Sa, Issand, oma sulasel rahus minna, sest mu silmad on näinud Sinu päästet… valgust, mis on ilmutuseks paganatele ja kirkuseks Sinu rahvale Iisraelile“ (vt Lk 2:29–32; Js 46:13).

Siimeon õnnistas Maarjat ja Joosepit ning ütles Maarjale: „Vaata, see on seatud paljude languseks ja tõusuks Iisraelis… ja sinu enda hinge läbib mõõk,“ ennustades Kristuse kannatusi ja Risti.

Templis viibis ka prohvet Anna, Fanueli tütar Aaseri suguharust, 84-aastane lesk, kes teenis Jumalat paastu ja palvega. Tema kuulutas samuti Lapsest kõigile, kes ootasid lunastust Jeruusalemmas.

Kirjatundjad ja variserid vihastasid nende tunnistuste peale ning teatasid juhtunust kuningas Heroodesele. See saatis sõdurid otsima Lapsukest, kuid Joosep oli Issanda käsul juba perega Egiptusesse põgenenud (vt Mt 2:13–14). Hiljem naasid nad Galileasse, Naatsaretti (vt Lk 2:40), kus Laps kasvas ja tugevnes vaimus, täitudes tarkusega, ja Jumala arm oli Tema peal.