Suurpaastu ettevalmistuse 2. nädal. Üleilmne lapsevanemate (lihata) laupäev. Lahkunute mälestamine.

13. veebruari 2026. aasta õhtul peeti Narva-Jõesuu Kaasani Jumalaema ikooni kirikus õhtune hingepalvus lahkunute eest. Selle jumalateenistuse ajal loetakse 17. kathisma lahkunute eest.

See on 118. psalm (slaavi numeratsiooni järgi) – kõige pikem psalm Psalmiraamatus, mis algab sõnadega:

„Õndsad on laitmatud teel, kes käivad Issanda Seaduses…“

Miks just see psalm?
See on psalm Jumala Seadusest ja ustavusest Jumalale.
See räägib inimese teest, käskude hoidmisest ja püüdlusest elada koos Jumalaga.
Surm on maise teekonna lõpp. Ja me palume, et Issand võtaks hinge vastu kui selle, kes on käinud seda teed.

Seda psalmi loetakse ka matusetalitusel.
See ühendab elavate palve igaviku mälestusega.
Selles on palju palveid halastuse, elu ja päästmise eest:
„Elusta mind oma sõna järgi…“
17. kathisma on hinge dialoog Jumalaga.
Sel päeval asetab Kirik justkui need sõnad lahkunute huultele ja palvetab koos nendega.

Paljud küsivad: kas neid, kes on juba surnud, saab aidata?

Kirik vastab – jah, saab.

Kuni inimene elab, saab ta ise kahetseda, parandada meelt ja palvetada.
Pärast surma ei saa hing enam oma valikut muuta.
Kuid Kirik on üks Kristuse Ihu ja armastus on tugevam kui surm.

Kui me palvetame, tunnistame, et side ei ole katkenud.
Me jätkame armastamist ja toome nende eest Jumala ette halastust.

Püha Johannes Kuldsuu on öelnud, et lahkunute mälestamine liturgial toob neile suurt kasu – eriti siis, kui nende nimi meenutatakse proskomiidial ja osake kastetakse Karikasse sõnadega:
„Pese, Issand, siin mälestatute patud oma kalli Verega…“

Juba laupäeva hommikul, 14. veebruaril, peeti hingepalvuse eesmärgiga Jumalik Liturgia, mille lõppedes toimus üleilmne panihhiida.