email

„Paabeli jõgede ääres, seal me istusime ja nutsime…“ Laul „Paabeli jõgede ääres“ põhineb 136. psalmil (slaavi numeratsiooni järgi). Jumalateenistuses kõlab see Suure Paastu ettevalmistavatel nädalatel ning kannab sügavat vaimulikku tähendust. Kirik mõistab seda psalmi mitte ainult ajaloolise lauluna Paabeli vangipõlvest, vaid eelkõige kujundina inimese vaimsest seisundist, kes on Jumalast eemaldunud. Ajalooliselt kuulub psalm Paabeli vangipõlve aega (VI saj eKr), mil Iisrael leinas Jeruusalemma ja Templi hävitamist. Püha isade tõlgenduses tähendab see aga järgmist: Paabel – kurjuses lebava maailma kujund. Siion – Kiriku, taevase Jeruusalemma ja armuseisundi kujund. Vangipõlv – hinge seisund, mis on kirgede poolt orjastatud. Nutt – kahetsev südamevalu. Püha Johannes Kuldsuu kirjutab, et see psalm õpetab „mitte unustama taevast isamaad isegi keset maiseid muresid ja toimetusi“. Inimene võib ihuga viibida „Paabelis“, kuid süda peab jääma Siioni. „Seal me istusime ja nutsime.“ Pisarad Pühakirjas ei ole üksnes valu väljendus, vaid ka meeleparanduse märk. Püha Efraim Süürlane ütleb: „Pisarad on hinge relv; nende kaudu taastab ta kaotatud väärikuse.“ Nutt Paabeli jõgede ääres on kujund vaimsest kahetsusest, milleta ei ole võimalik Jumala juurde tagasi pöörduda. Seetõttu toob Kirik selle laulu meie ette enne Suurt Paastu – puhastumise ja meeleparanduse aega. „Kuidas me võiksime laulda Issanda laulu võõral maal?“ See salm väljendab vaimse lõhestatuse tragöödiat. Kirgedesse uppunud hing kaotab võime tõeliseks vaimulikuks rõõmuks. Õnnis Augustinus kirjutab „Psalmide seletustes“: „Paabel on segadus; Siion on rahu. Kuni elame kirgede segaduses, ei saa me laulda rahu laulu.“ Issanda laul tähendab elu armus. Jumala rõõmu ei saa ühendada patueluga. Psalm tuletab meelde sisemist valikut: kellele kuulub inimese süda? „Kui ma sind unustan, Jeruusalemm…“ Siin kõlab truudusetõotus pühadusele. Püha Gregorius Nyssast tõlgendab Jeruusalemma kui „Jumala nägemise“ kujundit. Jeruusalemma unustamine tähendab oma tõelise kutsumuse unustamist. Kirik kutsub selle psalmi kaudu: ärge harjuge vaimse vangipõlvega, ärge pidage pattu normaalsuseks, ärge unustage taevast isamaad. Raske salm „Paabeli laste“ kohta „Õnnis on see, kes haarab su lapsed ja purustab nad vastu kaljut.“ Pühad isad lükkavad tagasi sõnasõnalise, julma tõlgenduse. Püha Johannes Kassianus selgitab: „lapsed“ on tärkavad patused mõtted, „kalju“ on Kristus (vrd 1Kr 10:4). Püha Basileios Suur õpetab: „Õnnis on see, kes hävitab kire selle sünni alguses ega lase sel tugevneda.“ Psalm räägib vaimsest võitlusest – patt tuleb läbi lõigata juba eos. Miks lauldakse seda enne Suurt Paastu? Suure Paastu ettevalmistavad nädalad on järkjärguline sisenemine meeleparanduslikku meeleollu. „Paabeli jõgede ääres“ juhib inimese vaimulikku kainusesse: meenutab langust, äratab mälestuse paradiisist, sünnitab kahetsuse, tugevdab otsust tagasi pöörduda. See on liturgiline sild rõõmsa polüeleose ja paastu tõsiduse vahel. Psalmil on ka kiriklik mõõde. Siion ei tähenda üksnes isiklikku pääsemist, vaid Kirikut kui Kristuse Ihu. Püha Küprianus Kartaagost ütleb: „Ei saa olla Jumalat Isaks sellel, kellel ei ole Kirikut Emaks.“ Paabel on seisund väljaspool kiriklikku täielikkust; Siion on elu euharistlikus osaduses. Laul meenutab kuuluvuse väärtust Kirikusse ja ustavust talle ka katsumustes. Vaimulikus elus tähendab „Paabel“: hajameelsust, tühisust, kirgi, Jumala unustamist. „Siion“ tähendab: palveseisundit, Jumala meenutamist, sisemist vaikust. Psalmist saab palve sellele, kes igatseb isikhiat – sisemist rahu Kristuses. „Paabeli jõgede ääres“ on: kaotusest tulenev nutt armu järele, mälestus taevasest isamaast, kutse meeleparandusele, õpetus vaimulikuks võitluseks, truuduse kinnitamine Jumalale. Enne Suurt Paastu ütleb Kirik igaühele: Sa ei ole Paabeli elanik. Sinu isamaa on Siion. Ära harju vangipõlvega. Pöördu tagasi. ``` ```