Suurpaastu 1. pühapäev. Õigeusu võidupüha.

28.02.2026, pühapäeva ja Õigeusu Võidupüha (Õigeusu triumfi) eelõhtul, toimus Kaasani kirikus õhtune jumalateenistus. Pühapäeval, 29.02.2026, teeniti Jumalik Liturgia.
Pärast Liturgia lõppu õnnitles koguduse õpetaja koguduseliiget Mariad tema sünnipäeva puhul.

---

Ajalooline sisu

Suure paastu 1. nädala põhimälestus on Õigeusu Võidupüha (raamatutes mõnikord nimetatud lihtsalt „Õigeusk“). Püha seati sisse Kiriku poolt seoses pühade ja auväärsete ikoonide austamise taastamisega 843. aastal pärast pikka ikonoklasmi perioodi (kaks ikonoklasmi ajajärku: 726–780 ja 815–842).

„Sel päeval, püha paastu esimesel pühapäeval,“ teatab „Sünaksarion“, „on Kirikus kombeks tähistada pühade ja auväärsete ikoonide austamise taastamist, mille viisid läbi keiser Michael III ja tema ema, õnnis keisrinna Theodora, samuti püha Konstantinoopoli patriarh Methodios.“

Kristlike pühapiltide loomise traditsioon ulatub Kiriku esimestesse aegadesse. Pühapilte luues austas Kirik Jumalat, Tema pühasid ning oma ajaloo tähtsamaid sündmusi. Keiser Leo Isauri valitsemise ajal ja tema aktiivsel osalusel algas aga ulatuslik võitlus pühade ikoonide vastu. Ikoone hävitati ning nende kaitsjaid – ikooniaustajaid – kiusati taga ja represseeriti. Liikumine pühade ikoonide austamise vastu kestis kaua, kuni lõpuks keisrinna Irene ja patriarh Tarasiose eestvedamisel kutsuti 787. aastal kokku VII oikumeeniline kirikukogu, mis kinnitas ikooniaustamise dogma. See toimus Nikaia linnas.

Pärast kirikukogu vaibus ikonoklasm, kuid ei kadunud täielikult. Ikoonivastased jätkasid kirikus rahu rikkumist. 842. aastal, pärast keiser Theophilose (pühade ikoonide tagakiusaja) surma, toimus tema kolmeaastase poja Michael III valitsemise ajal, ema Theodora eestkoste all, Konstantinoopolis kohalik kirikukogu, kus 787. aasta II Nikaia kirikukogu tunnistati oikumeeniliseks.

Keisrinna palvel pidasid patriarh Methodios ja teised kiriku karjased ning ka keisrinna ise paastu esimesel nädalal palvusi tema lahkunud abikaasa Theophilose eest. Pärast tuliseid palveid Jumalale ikooniaustamise taastamise ning Theophilose mälestamise eest korraldasid kirikuisad selle nädala pühapäeval piduliku ristikäigu. Ristikäik toimus keisrinna, tema poja ja suure rahvahulga juuresolekul. Sel päeval (11. märtsil 843. aastal, teiste andmete järgi 19. veebruaril) kuulutati pidulikult õnnistussõnad ikoonide kaitsjatele ja austajatele ning anateem neile, kes olid nende vastu.

Siiski oli paastu 1. pühapäeval ka varasem mälestus – Vana Testamendi prohvetite mälestus. On arvamus, et see tekkis liturgia evangeeliumilugemise põhjal (Jh 1:45): „Me oleme leidnud Tema, kellest Mooses seaduses ja prohvetid on kirjutanud – Jeesuse, Joosepi poja Naatsaretist.“ See lause sai aluseks liikuvpühale, mis oli pühendatud Vana Testamendi prohvetitele paastu 1. pühapäeval. Preester M. Želtov seob prohvetite mälestuse Pühakirja lugemise traditsiooniga, nii et tema arvates austati sel päeval eelkõige neid prohveteid, kes olid pühade raamatute autorid.

Kaasaegses jumalateenistuses on prohvetitele pühendatud järgmised palvetekstid: 1. ja 2. stihhiir „Issand, ma hüüan…“ suurel õhtuteenistusel, „Slava“ liitias, liturgia lugemised ning kaanon kompletooriumil pühapäeva õhtul. Eriti selgelt on prohvetite mälestusega seotud apostlilugemine liturgial (Hb 11), kus loetletakse paljude Vana Testamendi õigete nimed ja teod.

Lõpetuseks märgime: kuigi Õigeusu Võidupüha kord teostati esmakordselt 843. aastal ja otsustati seda igal aastal tähistada, ei tõrjunud uus püha kohe välja varasemat prohvetite mälestust. Kuni XIII sajandini domineeris Õigeusu Võidupüha kloostrite tüpikoonides, samal ajal kui katedraalijumalateenistuses tähistati üksnes prohveteid.

Huvitavateks „üleminekuperioodi“ tunnistajateks on Studioni tüpikoonid. Studioni-Aleksiose tüpikoonis on märgitud mõlemad mälestused – prohvetite ja „õigeusu ikoonide“ omad (kusjuures prohvetid on märgitud esimesena). Vastavalt sellele sisaldab teenistus nii prohvetite stihhiire ja kaanoneid kui ka Õigeusu Võidupüha laule. Sarnased juhised on ka Euergetidese tüpikoonis, kuid seal on nädal nimetatud juba ainult Õigeusu nädalaks (prohvetite mälestust enam pealkirjas ei mainita). See näitab, et mõnda aega tähistati mõlemat mälestust koos, kuid järk-järgult taandus prohvetite mälestus tagaplaanile ning Õigeusu Võidupüha sai juhtiva koha. Tõenäoliselt omandas teenistus oma tänapäevase kuju alles XVI sajandiks, kui Õigeusu Võidupüha laulud hakkasid domineerima ja peaaegu täielikult tõrjusid välja prohvetite mälestuse (sellest on jäänud vaid mõned peaaegu märkamatud tekstid).

---

## Jumalateenistuse eripärad

Õigeusu Võidupüha on mittetwina­kümne­püha Issandapüha ning pidulikkuselt ületab suurema osa Paastutriodioni pühapäevi, olles võrreldav Ristikummardamise pühapäevaga ning jäädes alla vaid kaheteistkümnepühale – Issanda Jeruusalemma sissesõidule (Suure paastu 6. pühapäev).

Teenistuses võib võrreldes varasemate nädalatega märkida järgmist:

– ilmub püha tropar: „Sinu kõige puhtamale kujule…“
– kaanonit loetakse praktikas ülistusliku hüüdega: „Au Sulle, meie Jumal, au Sulle“
– liturgial pärast sissekäiku ei laulda kiriku tropari ja kondaki (lühim skeem: pühapäeva tropar, püha tropar; „Au olgu… ja nüüd…“ – püha kondak).

Pärast liturgiat peetakse kirikutes Õigeusu pühapäeva palveteenistus; sellel on ka laiendatud vorm anateemidega, kuid see „Õigeusu Võidupüha kord“ on lubatud üksnes piiskopi teenimisel ning praktikas ei toimu see kõikjal.

---

Triodioni laulude ideeline tähendus

Teenistuse lauludes on põhirõhk ikooniaustamise teoloogial; tervikuna võib paastu 1. pühapäeva teenistuse tekste pidada ikooniaustamise dogma hümnograafiliseks väljenduseks. Rõhutatakse, et just Kristuse lihakssaamine on kujude austamise alus (kondak), ning et ikooni suudeldes anname au sellele, kes on sellel kujutatud („sest kuju au läheb, nagu ütleb Basileios, üle algkujule“, vt „Au“-stihhiir stihhovnas). Avatakse ka teisi kiriku õpetuse aspekte ikoonide austamisest.

Teiste hereesiate üle saavutatud võitu mainitakse lühidalt vaid väikese õhtuteenistuse stihhiirides (meie praktikas seda teenistust ei peeta ning need laulud ei kõla):
„Areiose rüve eksitus on kõrvaldatud, samuti Makedoniuse, Peetruse, Severose ja Pürrhose oma: ning Kolmepäikeseline Valgus särab.“