Oikumeeniliste õpetajate ja pühade hierarhide – Suure Basileiose, Gregorios Teoloogi ja Johannes Kuldsuu – sobor (ühine mälestuspäev)

Keiser Aleksios Komnenose ajal (valitses 1081–1118) puhkes Konstantinoopolis vaidlus, mis jagas usuküsimustes haritud ja vooruste poole püüdlevad mehed kolme leeri. Küsimus puudutas kolme püha hierarhi ja väljapaistvat kirikuisat: Suurt Basileiost, Gregorios Teoloogi ja Johannes Kuldsuud.

Ühed eelistasid pühale Basileiosele, väites, et ta selgitas looduse saladusi paremini kui keegi teine ning tõusis oma voorustega lausa inglite kõrgusele. Tema pooldajate sõnul ei olnud temas midagi madalat ega maist; ta oli mungakorra korraldaja, kogu Kiriku juht võitluses hereesiate vastu, range ja nõudlik karjane kõlbluse puhtuse suhtes. Seetõttu, järeldasid nad, seisab püha Basileios kõrgemal kui püha Johannes Kuldsuu, kes loomult kaldus enam patuseid andestama.

Teine rühm kaitses seevastu Kuldsuud, väites, et kuulus Konstantinoopoli piiskop ei jäänud sugugi Basileiosest maha võitluses pahede vastu, patuste meeleparandusele kutsumisel ja rahva suunamisel evangeelsete käskude täitmisele. Ületamatu kõnemehena niisutas kuldsuuline karjane Kirikut otsekui täisvoolava jutluste jõega. Nendes seletas ta Jumala Sõna ja näitas, kuidas seda igapäevaelus rakendada – ning seda paremini kui teised kaks õpetajat.

Kolmas rühm pidas peamiseks püha Gregorios Teoloogi, tuues esile tema keele suuruse, puhtuse ja sügavuse. Nad ütlesid, et Gregorios, kes valdas kõige paremini kreeka maailma tarkust ja kõnekunsti, jõudis Jumala kaemises kõrgeimale astmele ning keegi pole nii suurepäraselt selgitanud Püha Kolmainsuse õpetust.

Nii kaitses iga leer üht isa kahe teise ees ning vastasseis haaras peagi kogu pealinna. Austav suhtumine pühadesse hierarhidesse ununes ja inimesed laskusid lõpututesse vaidlustesse ning tülidesse. Näis, et lahkhelidel pole lõppu.

Siis ilmusid kolm püha hierarhi ühel ööl unes püha Johannes Mavropodesele, Euchaita metropoliidile (mälestus 5. oktoobril), esmalt ükshaaval ja seejärel koos. Ühel häälel ütlesid nad talle: „Nagu sa näed, oleme me kõik koos Jumala juures ning mingid lahkhelid ega rivaalitsemine ei lahuta meid. Igaüks meist kirjutas ja õpetas Püha Vaimu kingitud mõõdu ja inspiratsiooni järgi seda, mis oli vajalik inimeste päästeks. Meie seas ei ole esimest, teist ega kolmandat. Kui sa kutsud appi ühe nime, on ka kaks teist tema kõrval. Seepärast käsi neil, kes tülitsevad, mitte tekitada meie pärast Kirikus lõhesid, sest oma eluajal pühendasime kõik jõupingutused ühtsuse ja rahu rajamisele. Ühenda meie mälestused üheks pühaks ning koosta selleks teenistus, lisades sinna igaühele pühendatud laulud vastavalt andidele, mis Issand on sulle andnud. Anna see teenistus kristlastele, et nad seda igal aastal pühitseksid. Kui nad austavad meid nõnda – ühtsetena Jumala ees ja Jumalas –, siis tõotame paluda ühiselt nende pääste eest.“

Nende sõnade järel tõusid pühad taeva poole kirjeldamatus valguses, kutsudes üksteist nimepidi.

Püha Johannes Mavropodes kogus viivitamata rahva kokku ja teatas ilmutusest. Kuna kõik austasid metropoliiti tema vooruslikkuse ja kõneväe pärast, leppisid vaidlejad ära. Nad palusid Johannesel kohe asuda koostama kolme hierarhi ühise püha teenistust. Küsimust hoolikalt kaaludes otsustas ta määrata selle pühitsemise 30. jaanuarile, justkui pitseriks kuule, mille jooksul mälestatakse kõiki kolme hierarhi eraldi.

Nagu paljudes selle suurepärase teenistuse troparites lauldakse, on kolm püha hierarhi – „maapealne kolmainsus“ –, isikutena erinevad, kuid Jumala armus ühtsed, õpetanud meid oma kirjutiste ja elu eeskujuga austama ja ülistama Pühimat Kolmainsust – üht Jumalat kolmes Isikus. Need Kiriku valgustajad levitasid tõelise usu valgust üle kogu maa, hoolimata ohtudest ja tagakiusamistest, ning jätsid meile, oma järeltulijatele, püha pärandi. Nende teoste kaudu võime ka meie jõuda kõrgeima õndsuse ja igavese eluni Jumala palge ees koos kõigi pühadega.

Jaanuari jooksul pühitseme paljude kuulsate hierarhide, usutunnistajate ja askeetide mälestust ning lõpetame selle kuu kolme suure hierarhi ühise pühaga. Nõnda meenutab Kirik kõiki pühakuid, kes kuulutasid õigeusku oma elu või kirjutistega. Selle pühaga austame kogu seda teadmist, haritust, mõistust ja südamevalgust, mida usklikud saavad sõna kaudu. Lõppkokkuvõttes on kolme hierarhi püha mälestus kõigi kirikuisade ja kõigi evangeelse täiuslikkuse eeskujude mälestus – nende, keda Püha Vaim igal ajal ja igas paigas esile kutsub, et sünniksid uued prohvetid ja apostlid, meie hingede teejuhid taevasse, rahva lohutajad ja tulised palvesambad, kellel Kirik püsib ja tõe sees kinnitub.