„Kristuse valgus valgustab kõiki“
Suure paastu vaikuses ja hämaruses, ennepühitsetud andide liturgia ajal, toob preester küünla välja ja kuulutab: „Kristuse valgus valgustab kõiki.“ Kirik on poolhämaruses, näod saavad valgust pehmest leegist, ja need sõnad kõlavad eriti sügavalt. See ei ole lihtsalt meenutus — see on ilmutus sellest, kes Kristus on maailmale ja igaühele meist.
1. Kristus — maailma valgus
Issand ise ütles:
„Mina olen maailma valgus; kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus“ (Jh 8:12).
Valgus tähendab elu, tõde, soojust. Seal, kus on valgus, kaob hirm, hajub pimedus, saab selgeks, kuhu minna. Nii tuleb Kristus maailma, mis lebab kurjuses, et valgustada seda oma tõe ja armastusega.
Kuid paastu päevadel tuletab Kirik meile meelde: pimedus ei ole ainult meie ümber — see võib olla ka inimese sees. See on patu, hukkamõistu, paadumuse ja meeleheite pimedus. Ja just sellesse sisemisse öösse siseneb Kristuse valgus.
2. „Valgustab kõiki“ — ilma erandita
Ei ole öeldud: „mõningaid“, „väärilisi“, „õigeid“.
On öeldud: kõiki.
Päikesevalgus paistab nii õigetele kui patustele. Nii puudutab ka Kristuse arm iga südant. Selles on Suure paastu suur lootus: ei ole inimest, kellel puuduks võimalus saada valgustatud.
Aga valgust võib vastu võtta — või silmad selle eest sulgeda. Võib astuda sellele vastu — või peituda oma kirgede varju. Jumal ei sunni inimese vabadust. Ta valgustab — ja meie valime, kas elada valguses.
3. Miks kõlavad need sõnad ennepühitsetud andide liturgial?
Ennepühitsetud andide liturgiat peetakse erilisel ajal — see on meeleparanduse, kahetsuse ja sisemise vaikuse aeg. See ei ole ülestõusmispüha rõõmu pidulik hetk, vaid tee läbi hämaruse valguse poole.
Ja just selles hämaruses kõlab: „Kristuse valgus valgustab kõiki.“
Kirik justkui ütleb meile:
Te olete veel teel. Te veel võitlete. Kuid valgus on juba teie seas. Kristus on juba lähedal. Isegi kui teie süda ei ole veel saanud valguseks — valgus on seda juba puudutanud.
4. Kuidas võtta see valgus vastu?
Kristuse valgust võetakse vastu:
meeleparanduse kaudu — kui nimetame ausalt pattu patuks;
palve kaudu — kui avame oma südame Jumalale;
andestamise kaudu — kui lõpetame viha hoidmise;
alandlikkuse kaudu — kui lakkame pidamast end kõiges õigeks.
Mõnikord mõtleb inimene: „Ma ei ole valguse vääriline.“ Kuid just sellepärast Kristus tuligi — et valgustada neid, kes istuvad pimeduses.
5. Valgus, mida peame edasi kandma
Kristuse valgus ei valgusta mitte ainult meid — see teeb meid valguse kandjateks.
Issand ütles:
„Teie olete maailma valgus“ (Mt 5:14).
See tähendab: kui me oleme tõesti Kristuse valguse vastu võtnud, siis on see nähtav meie sõnades, kannatlikkuses, tasaduses ja võimes armastada siis, kui see on raske.
Mõnikord piisab ühest vaiksest headusest, et kellegi elus hajuks pimedus.
Armsad!
Paastu päevadel, kui kirik on poolhämar ja kõlab see püha hüüe, pidagem meeles:
Kristuse valgus ei ole sümbol. See on elav tegelikkus. See on Issand ise, kes seisab meie südame ukse taga.
Avagem Talle.
Ja siis ei haara pimedus meid.