Andestamise riitus Õigeusu Kirikus.

Täna seisame Suure Paastu lävel. Püha Kirik juhatab meid sellesse pühasse aega Andestuse pühapäeva kaudu — see on Aadama paradiisist väljasaatmise mälestuspäev ja vastastikuse leppimise päev.

Me kuulsime täna Suurt prokimenit:
«Ära pööra oma palet ära oma sulasest, sest ma olen kitsikuses; kuule mind ruttu: pane tähele mu hinge ja päästa see.»

Need sõnad ei ole lihtsalt muistne psalm. See on inimhinge hüüd. See on Aadama palve, kes seisab suletud paradiisiväravate ees. See on igaühe meist palve, kui tunneme oma nõtrust, oma patusust, oma kaugust Jumalast.

«Ära pööra oma palet ära…»
Mis on inimese jaoks kõige hirmsam? Mitte haigus, mitte kurbus ega puudus. Kõige hirmsam on kaotada Jumala ligiolu tunnetus. Kui inimene elab ilma Jumalata, kaotab ta valguse. Kui süda sulgub Jumala ees, algab sisemine pimedus.

Patt ei ole lihtsalt käsu rikkumine. Patt on ära pöördumine Jumala Palgest. Seepärast me palume: Issand, isegi kui mina olen Sinust ära pöördunud, ära Sina pööra oma Palet minust ära.

«Sest ma olen kitsikuses…»
Kirik ei varja tõde: meeleparanduse tee on kurbuse tee. Kuid see kurbus on päästev. See ei ole meeleheide, vaid arusaamine, et ilma Jumalata ei suuda me midagi. See on nutmine kaotatud paradiisi pärast — ja samal ajal lootus selle tagasisaamisele.

«Kuule mind ruttu…»
Miks „ruttu“? Sest inimene mõistab oma nõrkust. Me ei tea, kui palju aega meile on antud. Suur Paast ei ole formaalsus ega traditsioon. See on võimalus. Võimalus muuta südant. Võimalus leppida. Võimalus pöörduda tagasi Isa juurde.

«Pane tähele mu hinge ja päästa see»
Me ei palu maist heaolu, vaid hinge päästmist. Paast ei ole vajalik kehale — see on vajalik hinge vabastamiseks solvumistest, uhkusest, vihast ja eneseõigustamisest.

Seepärast toimitakse täna andestamise riitus. Miks just enne paastu? Sest ei ole võimalik minna Jumala poole, kandes südames andestamatust. Ei saa paluda: „Ära pööra oma Palet ära“, kui meie ise pöörame oma palge ligimese eest ära.

Kui me kummardame üksteise ees ja ütleme: „Anna mulle andeks“, siis kordame Aadama teed. Me tunnistame: mina olen süüdi. Ma olen pattu teinud sõna, teo ja mõttega. Ja selles alandlikkuses avaneb tee tagasitulekuks.

Andestus ei ole formaalsus. See on vaimulik tegu. Mõnikord on raske andestada. Mõnikord on raske tunnistada oma eksimust. Kuid ilma selleta ei alga tõeline paast.

Muistsel ajal läksid mungad pärast andestamise riitust kõrbe, teadmata, kas nad elusana tagasi pöörduvad. Nende jaoks oli see nagu viimane hüvastijätt. Ja seepärast kõlasid ülestõusmispühade laulud — kui lootus, kui valgus tee lõpus.

Nii ka meie jaoks: Suur Paast on tee läbi meeleparanduse ülestõusmispühani. Läbi pimeduse — Valgusesse. Läbi pisarate — Ülestõusmise rõõmu.

Täna võib igaüks meist alustada seda teed tõeliselt. Mitte väliselt, vaid sisemiselt. Mitte ainult toidust hoidumisega, vaid eelkõige südame puhastamisega.

Paast ei ole dieet. Paast on näo pööramine Jumala Palge poole. See on kaotatud läheduse taastamine. See on töö iseendaga: oma sõnade, reaktsioonide ja mõtetega — sellega, mida keegi peale Jumala ei näe.

Me arvame sageli, et muutuda on raske. Jah, raske. Kuid võimatu on see ainult ilma alandlikkuseta. Seni kuni inimene õigustab ennast, jääb ta väljapoole paradiisi. Aga kui ta ütleb: „Mina olen süüdi“, siis avaneb halastuse uks.

Suur prokimen kõlab täna kui võti kogu paastu jaoks.
Kui me kordame seda südames — saab paast elavaks.

Kui on raske — ütleme:
«Ära pööra oma Palet ära…»

Kui tunneme oma nõrkust — ütleme:
«Sest ma olen kitsikuses…»

Kui näeme, et aega on vähe ja jõudu veel vähem — ütleme:
«Kuule mind ruttu…»

Kui mõistame, et peamine võitlus toimub meie sees — ütleme:
«Pane tähele mu hinge ja päästa see.»

Ja siis ei ole paast enam kohustus. See saab kohtumiseks.

Täna palume üksteiselt andestust. See ei ole lihtsalt ilus komme. See on müüride lammutamine. See on võit uhkuse üle. See on esimene samm ülestõusmispühade poole.

Olgu selles õhtus igaühe palve siiras. Palugu igaüks andestust ja andku andeks südamest. Isegi kui valu ei ole veel möödunud. Isegi kui haav on veel värske. Andestada tähendab usaldada kohus Jumalale ja vabastada oma süda.

Ja siis ei pööra Issand oma Palet meist ära.
Siis saab Suur Paast uuenemise ajaks.
Siis ei ole Ülestõusmispühad lihtsalt kalendripüha, vaid ülestõusnud hinge võidupüha.