email

„Meeleparanduse uksed ava mulle, Eluandja“ Laul „Meeleparanduse uksed ava mulle, Eluandja“ on üks liigutavamaid meeleparanduslikke kirikulaulusid õigeusu jumalateenistuses. See avab tee Suure Paastu juurde ning juhib inimese vaimulikku kainusesse ja südame kahetsusse. See laul kuulub Paastutrioodi tekstide hulka – see on jumalateenistusraamat, mis sisaldab Suure Paastu ettevalmistavate nädalate ja paastu enda teenistusi. Täpne autor ei ole teada, kuid tekst pärineb Bütsantsi kirikulaulutraditsioonist VIII–IX sajandil, mil õitses õigeusu liturgiline poeesia. Palve tekst kõlab: „Meeleparanduse uksed ava mulle, Eluandja, sest mu vaim tõuseb varahommikul Sinu püha templi poole; ma kannan küll ihu templit, kuid see on täielikult rüvetatud; kuid Sina, kui Halastaja, puhasta mind oma kaastundliku halastusega.“ Laulu lauldakse Suure Paastu ettevalmistavatel nädalatel: tölneri ja variseri pühapäeval, kadunud poja pühapäeval, viimse kohtupäeva pühapäeval ning andestuse pühapäeval. Seda lauldakse hommikuteenistusel pärast evangeeliumi lugemist. Nii saab sellest kogu paastu vaimulik sissejuhatus. Suur Paast ei ole üksnes väliste piirangute aeg, vaid eelkõige tagasipöördumise tee Jumala juurde. Kirik ei alusta seda teed käskudega, vaid palvega. Sõnad „Meeleparanduse uksed ava mulle“ väljendavad sügavat teadmist, et inimene ei suuda iseenda jõul tõelisse meeleparandusse siseneda – ta palub Jumalat avada sissepääs. Õigeusu mõttes ei ole meeleparandus pelgalt kahetsus. Kreekakeelne sõna „metanoia“ tähendab meele muutust, kogu elu pöördumist. Uste avamise palve tähendab oma sisemise suletuse ja vaimse nõrkuse tunnistamist. Jumala nimetamine Eluandjaks rõhutab, et patt on eemaldumine elu allikast. Inimene ei igatse üksnes andestust, vaid elu taastamist Jumalas. Sõnad „mu vaim tõuseb varahommikul Sinu püha templi poole“ kujutavad hinge, kes püüab Jumala poole juba päeva alguses – see on vaimse ärkamise kujund. Kuid järgneb aus tunnistus: „ma kannan ihu templit, kuid see on rüvetatud“. Inimene tunnistab, et ta ise on Jumala tempel, kuid see tempel on patuga määrdunud. See on alandlik ja siiras enesetunnetus. Palve lõpeb lootusega: „kuid Sina, kui Halastaja, puhasta mind oma kaastundliku halastusega“. Jumalat nimetatakse heldeks ja armuliseks. Meeleparandus ei põhine hirmul, vaid usaldusel Jumala armastuse vastu. Püha Johannes Kuldsuu on öelnud, et meeleparandus on ravim, mis hävitab patu. Püha Iisak Süürlane õpetas, et meeleparandus on inimesele antud kuni viimase hingetõmbeni. Seetõttu on see laul täidetud mitte meeleheite, vaid lootusega. See kirikulaul purustab vaimuliku enesekindluse ja tuletab meelde, et tee ülestõusmispühade rõõmuni algab sisemisest puhastumisest. See seab kogu Suure Paastu põhitooni: patu äratundmine, soov pöörduda, oma nõrkuse tunnistamine ja lootus Jumala halastusele. „Meeleparanduse uksed ava mulle“ on hinge palve, mis koputab suletud uksele. See on tee algus pimedusest valgusesse, hajameelsusest kogunemisse, võõrandumisest elusse Jumalas. Enne Suurt Paastu kutsub Kirik meid mitte ainult paastuma, vaid eelkõige paluma: ava mulle meeleparanduse uksed. ``` ```