aste esimene piht: kohtumine armastava Kristusega, mitte esimene katsumus
Aastate jooksul preestriteenistuses on mul olnud võimalus võtta pihte kümnetelt lastelt. Ja mitte ainult preestrina, vaid ka oma laste isana mõistan eriti selgelt, kui habras võib olla lapse süda. Mõnikord jääb üks hea sõna mällu kogu eluks. Kahjuks võib sinna samamoodi jääda ka esimene valus kogemus kirikus.
Seetõttu ei ole esimene piht lihtsalt veel üks sakrament lapse elus. See on tema esimene teadlik kohtumine Jumala halastusega. Sellest, milline see kohtumine on, sõltub sageli inimese edasine suhtumine pihisse, Kirikusse ja isegi Kristusesse.
Mõnikord muudavad täiskasvanud, ise seda märkamata, lapse esimese pihi omamoodi eksamiks.
Ka preester võib, soovides õpetada, hakata üksikasjalikult küsitlema, tegema rangeid märkusi, lugema moraliseerivaid õpetusi.
Meil tuleb peatuda ja meenutada: mis toimub pihil?
Pihil ei tule inimene kohtuniku ette, kes otsib süüdistamise põhjust, vaid Isa ette, kes ootab oma lapse tagasitulekut.
Kogu evangeelne lugu räägib just sellest. Kristus ilmutab meile Jumalat armastava Isana, kes jookseb vastu kadunud pojale, rõõmustab leitud lamba üle ja võtab ristisurma kõrval kahetseva röövli vastu.
Kui täiskasvanud inimene seda mõnikord unustab, siis laps tajub eriti teravalt, kas teda armastatakse või hinnatakse.
Kui jüngrid püüdsid lapsi eemale hoida, pidades neid liiga väikesteks või ebaolulisteks, ütles Issand: „Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik” (Mk 10:14).
Need sõnad on väga olulised ka esimese pihi puhul.
Last võib takistada Kristuse juurde tulemast mitte ainult füüsiliselt. Mõnikord sulgeme talle tee Kristuse juurde oma karmuse, külmuse või liigsete nõudmistega.
Laps peab tundma, et ta läheb tõesti Kristuse juurde — mitte range eksamineerija juurde, mitte ülekuulamisele, mitte kontrollile, vaid Tema juurde, kes teda juba armastab.
On väga oluline meeles pidada sõnu, mida preester ütleb sakramendi ajal:
„Vaata, laps, Kristus seisab nähtamatult, võttes sinu pihti vastu... mina aga olen üksnes tunnistaja...”
„Mina olen ainult tunnistaja.” — need on imelised sõnad.
Oluline on meeles pidada, et pihil ei ole preester kohtunik, uurija ega hukkaja. Tema ülesanne ei ole inimest süüdistada ega häbistada. Ta on hingearst ja karjane, kes aitab näha oma vigu, siiralt kahetseda ja astuda sammu Jumala poole. Eelkõige on preester tunnistaja inimese kahetsuse ees Kristuse ees ja selle armu teenija, mida Issand pihisakramendis annab.
Eriti oluline on seda meeles pidada siis, kui sinu ees seisab seitsmeaastane laps värisevate käte ja hirmunud silmadega.
Püha Johannes Kuldsuu tuletab pidevalt meelde, et meeleparandus on ravila, mitte kohtumaja. Ta võrdleb Kirikut haiglaga, kuhu tulevad haiged, mitte paigaga, kus neid lõplikult hukka mõistetakse.
Ja püha Porphyrios Kavsokalyviit kordas meie ajal, et lapsi ei saa Kristuse juurde tuua hirmuga — neid toob armastus.
Kõik need mõtted on Evangeeliumiga sügavas kooskõlas.
Kahjuks on ka teisiti. Laps astub esimest korda analoogi juurde, on ärevil, ei tea, mida öelda, vaikib, nutab.
Ja äkki kuuleb ta ärritunud ja ranget häält, mis võib tema jaoks saada tõeliseks vaimseks traumaks. Eriti kui pere alles alustab kiriklikku elu.
Selline laps võib teha väga lihtsa järelduse: „Jumal ei ole minuga rahul”, „kirikus häbistatakse mind” või isegi „ma ei lähe enam sinna”.
Aastate pärast tunnistavad mõned täiskasvanud, et nad vältisid pihti aastakümneid just oma esimese kogemuse tõttu.
Muidugi ei tekita iga karmus kahju. Mõnikord aitab armastav, kuid nõudlik sõna inimesel oma vigu näha. Kuid üks asi on isalik karmus, mis sünnib hoolimisest, ja hoopis teine on ärritus, kannatamatus või karmus. Laps tajub seda vahet peaaegu eksimatult.
Kas tagajärgi saab parandada? Jah. Sest tegutseb Kristus. Kui esimene piht oli raske, tuleb last toetada: „Sul oli väga raske”, „Mul on kahju, et nii läks”.
Kui esimene kogemus oli keeruline, ei tohi last jätta hirmu ega häbitundega. Oluline on armastusega aidata tal uuesti leida usaldus Kristuse vastu.
Enamik preestreid suhtuvad lapse esimesse pihisse armastuse ja vastutustundega. Kuid pastoraalne teenimine nõuab lisaks vaimsele kogemusele ka suurt taktitunnet.
Mõnikord piisab ühest heast pihist tähelepaneliku karjase juures, et aastatepikkune hirm hakkaks kaduma.
Lapse süda suudab imeliselt uuesti usaldada armastust.
Kuidas valmistada last ette?
Esimene ettevalmistus ei alga nimekirjade koostamisest, vaid kodust.
• Kui laps kuuleb iga päev ainult etteheiteid, siis tajub ta ka Jumalat kui kedagi, kes on pidevalt rahulolematu.
• Kui ta aga näeb, et vanemad oskavad vabandada, tunnistada oma vigu ja leppida, muutub meeleparandus talle loomulikuks osaks elust.
• Ristivanemad ja vanemad loevad temaga evangeeliumi ja räägivad sakramentidest.
• Laps käib kirikus jumalateenistustel.
• Enne esimest pihti ei tohi teha sellest ülekuulamist.
Parem on rahulikult rääkida:
— Mis sind kurvastab?
— Mille pärast sul on piinlik?
— Millal sa tunned, et oled valesti käitunud?
Oluline on, et laps mõistaks: piht on vestlus Kristusega. Preester aitab sellel vestlusel toimuda.
Oluline on ka valida, kelle juurde last esimest korda viia. Mitte iga hea jutlustaja ei oska lastega suhelda.
Väga tähtis on, et laps näeks preestris inimest, keda võib usaldada.
Traditsiooniliselt alustatakse pihti umbes seitsmeaastaselt, kuid iga laps on erinev — oluline on sisemine valmisolek, mitte ainult vanus.
Mõnikord on parem oodata õiget hetke kui kiirustada ja jätta raske mälestus.
Iga kord, kui minu ette astub laps, meenutan ma endale: võib-olla just praegu kujuneb tema suhtumine pihisse kogu eluks.
Me võime õpetada teda Kristust usaldama või hoopis kartma.
Jah, tuleb rääkida patust, kasvatada südametunnistust ja vältida pealiskaudsust. Kuid kõik see peab toimuma armastuse sees.
Laps peaks lahkuma esimeselt pihilt mitte mõttega: „Kui hirmus Jumal”, vaid vaikse kindlusega:
„Kristus armastab mind. Ta on mulle andeks andnud. Ja ma tulen Tema juurde tagasi.”
Kui see juhtub, on esimene piht saanud tõeliseks vaimse elu alguseks, mitte kogemuseks, mida hakatakse kartma kogu elu.