Viiekümnepäeva püha järgne 17. nädal. Issanda Aulise ja Elustava Risti Ülestõstmine. Koguöine jumalateenistus koos litaaniaga
Laupäeva õhtul, 26. septembril 2026, Issanda Aulise ja Elustava Risti Ülestõstmise püha eel, peeti Kaasani Jumalaema Ikooni kirikus Narva-Jõesuus koguöine jumalateenistus (Vigiilia) koos litaaniaga.
Miks Rist tuuakse välja just õhtul
Ülestõstmise pühal peetava koguöise jumalateenistuse keskseks hetkeks saab Risti pidulik väljatoomine altarist kiriku keskele austamiseks. Seda talitust peetakse iidse Jeruusalemma Kiriku tava jäljendamiseks, kus IV sajandil, püha võrdapostliku keisri Konstantini ja tema ema, püha võrdapostliku keisrinna Helena ajal, leiti Issanda Elustav Rist. Kui Rist leiti, tõstis Jeruusalemma Patriarh Makarios selle kõrgele kokku kogunenud rahva kohale ("tõstis üles"), et kõik saaksid pühamut näha ja seda austada — sellest pärinebki püha nimi, Ülestõstmine.
Risti väljatoomine toimub just õhtul, koguöisel jumalateenistusel, sest sellega tuletab Kirik meile meelde Päästja ristikannatusi, mis algasid õhtusel ja öisel ajal — palvega Ketsemani aias, Juudase reetmisega ja Kristuse vahistamisega. Koguöine jumalateenistus ise on kui tee kujutis õhtusest kurbusest hommikuse rõõmuni, Kolgatalt Hauale ja tulevale Ülestõusmisele — seetõttu tuuaksegi Rist välja just õhtul, et kogu palveöö oleks kaetud Kristuse kannatuste mälestusega.
Miks me austame Risti, kuigi see on surma ja piinade riist
Jutluses pöördus preester Daniil Doronin koguduse liikmete poole selgitusega ühe kristliku usu sügavaima paradoksi kohta: miks Kirik austab nii armastuse ja aupaklikkusega Risti — häbistava hukkamise, kannatuse ja surma riista?
Isa Daniil selgitas, et paganlikus maailmas oli rist üksnes õuduse ja häbi ese — sellel hukati kõige alamaid kurjategijaid ja orje. Kuid hetkest, mil sellel surmariistal risti löödi Issand Jeesus Kristus Ise, muutus Risti tähendus põhjalikult. See, mis oli needuse ja hukkumise märk, sai päästmise ja surma üle võidu tähiseks. Apostel Paulus ütleb selle kohta: "Sest sõna ristist on rumalus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi" (1Kr 1:18).
Me ei austa mitte puud iseeneses ega hukkamisriista kui sellist, vaid just Teda, Kes oma ristisurmaga tühistas surma ja patu väe. Rist sai kristlaste jaoks mitte kaotuse sümboliks, vaid Kristuse võidu tähiseks — "võitmatuks relvaks", nagu lauldakse kirikulauludes. Risti kaudu tegi Issand suurima armastuse ime: muutis kõige kohutavama piinariista igavese elu allikaks. Just seepärast nimetab Kirik Risti Elustavaks — see tähendab elu andvaks, mitte seda võtvaks.
Isa Daniil meenutas, et Risti austamine ei ole pelgalt ajaloolise pühamu austamine, vaid usutunnistus sellest, et Kristuse kannatuste ja surma kaudu avanes kogu inimkonnale tee igavesse ellu. Iga kristlane, vaadates Risti, on kutsutud meenutama mitte ainult hinda, mille Päästja meie pääsemise eest maksis, vaid ka seda, et tema enda rist — mured, raskused, maise elu katsumused — kandes seda alandlikkuse ja usuga, saab samuti teeks päästmisele.
Jumalateenistus ühendas koguduse liikmed aupaklikus Issanda Risti austamises, olles tunnistuseks koguduse elavast vaimsest elust kiriku taasülesehitamise teel.