Talitused

Mis on talitused

Vene keeles nimetatakse neid sõnaga „treba“, mis tuleb slaavi sõnast „potreba“ – vajadus; vanas keeles tähendas see ka püha toimingut, ohvriandi Jumalale. Nii nimetatakse sakramente ja palvekordi, mida ei toimetata üldise ajakava järgi, vaid konkreetse inimese või pere vajadusel. Raamatut, kuhu need korrad on koondatud, nimetatakse Talituste raamatuks.

Teoloogiline tähendus

Jumala Poeg sai inimeseks, et pühitseda kogu inimese elu – sünnist surmani. Kirik on Kristuse Ihu ja selles ei jää keegi üksi: kui kannatab üks liige, kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui üht liiget austatakse, rõõmustavad koos temaga kõik liikmed (1Kr 12:26). Seepärast tuleb Kirik inimese juurde tema elu igal tähtsal tunnil – rõõmus ja mures, haiguses ja surma juures.

Talituste seas eristatakse sakramente (Ristimine, Mürrisalvimine, Armulaud, Piht, Abielu, Õlisalvimine), milles antakse Püha Vaimu eriline arm, ja palvekordi (palvus, panihhiida, kodu õnnistamine), milles Kirik palub Jumala õnnistust inimesele ja tema tegemistele. Apostel Paulus õpetab, et kõik Jumala loodu pühitsetakse Jumala sõna ja palve läbi (1Tm 4:4–5).

Kogu Kiriku palve

Issand on tõotanud: kui kaks teie seast on maa peal ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad paluvad, siis nad saavad selle Tema taevaselt Isalt, sest kus kaks või kolm on koos Tema nimel, seal on Tema nende keskel (Mt 18:19–20). Apostel Jaakobus kutsub üksteise eest palvetama (Jk 5:16). Talitusel ei palveta inimene üksi: koos temaga palvetavad preester ja kogu Kirik.

Preester ei tegutse seejuures iseenesest – ta on Kristuse teener ja Jumala saladuste majapidaja (1Kr 4:1). Püha Johannes Kuldsuu ütleb, et kõike teevad Isa, Poeg ja Püha Vaim, preester aga annab vaid oma keele ja sirutab käe (86. jutlus Johannese evangeeliumist). Pühamärter Ignatios Jumalakandja kirjutab: kui juba ühe või kahe inimese palvel on suur vägi, siis kui palju suurem on piiskopi ja kogu Kiriku palve (Kiri efeslastele, 5).

Talitused kirikus ja väljaspool kirikut

Kirik ei piirdu pühakoja seintega. Issand ise astus inimeste kodudesse: Ta tegi terveks apostel Peetruse ämma (Mk 1:29–31), äratas üles Jairuse tütre tema kodus (Mk 5:35–43) ja tõi pääste Sakkeuse majale (Lk 19:1–10). Seepärast toimetatakse ühtesid talitusi kirikus, teisi aga seal, kus on abivajaja: kodus, haiglas, kalmistul.

Kujunemislugu

Talituste alus on apostliku Kiriku elus: apostlid ristisid, panid käed peale Püha Vaimu anni saamiseks, võidsid haigeid õliga ja murdsid leiba kodudes (Ap 2:46). Esimestel sajanditel lausus koguduse eestseisja palveid vabalt, kuid juba 4. sajandil ilmuvad esimesed kogumikud: Thmuise piiskopi Serapioni palveraamat ja „Apostlikud konstitutsioonid“. Vanim säilinud Bütsantsi palveraamat – Barberini käsikiri – pärineb 8. sajandist.

Venemaale jõudsid jumalateenistusraamatud koos Ristimisega 10. sajandil slaavikeelses tõlkes. Suur tähtsus oli Kiievi metropoliidi Peeter Mogila Talituste raamatul, mis ilmus 1646. aastal. Tänapäevane vene Talituste raamat lähtub 17. sajandi teise poole väljaannetest.

Teiste kohalike Kirikute tava

Talituste alus on kogu Õigeusus üks, sest üks on usk ja ühed on sakramendid. Talituste raamatut nimetatakse kreeklastel Euhologioniks, serblastel Trebnikuks, rumeenlastel Molitfelniciks ja grusiinidel Kurthevaniks.

Erinevad on kohalikud tavad. Kreeklastel toimetatakse iga kuu alguses väikest veepühitsust (agiasmos) ja Õlisalvimist teenitakse sageli kodus kogu perele. Serblaste peamine perekondlik püha toiming on Slava – suguvõsa kaitsepühaku päev. Rumeenias toimetatakse Õlisalvimist paljudes kirikutes igal nädalal. Vene traditsioonile on omased palvused akatistidega, nimede mälestamine ekteeniatel, sorokoustid ja aastased mälestamised.

Teoloogiline tähendus

Proskomiidia on Jumaliku Liturgia esimene osa, mil valmistatakse ette leib ja vein Euharistia jaoks. Preester võtab prosforast osakesi, palvetades iga mälestatava eest. Liturgia lõpus pannakse need osakesed Karikasse palvega, et Issand peseks oma kalli Verega ära siin mälestatute patud. Nii täitub apostli sõna: „Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust“ (1Jh 1:7).

Pühad isad

Püha Siimeon Tessaloonikast selgitab, et inimese eest toodud ja Jumaliku Leiva kõrvale asetatud osake teeb ta selle Ohvri armust osasaajaks. Seepärast peetakse proskomiidial mälestamist Kiriku kõige võimsamaks eestpalveks inimese eest.

Ajalugu

Sõna „proskomiidia“ tähendab kreeka keeles „ohvriandi toomist“. Vanasti tõid usklikud ise kirikusse leiba ja veini ning diakonid valisid parima Euharistia jaoks. Toojate ja lahkunute nimed kirjutati diptühhonitele – kahepoolsetele tahvlitele – ja loeti liturgial ette. Proskomiidia kord kujunes järk-järgult: osakeste võtmine elavate ja lahkunute eest kinnistus 11.–14. sajandiks ning lõpliku korra kinnitas Konstantinoopoli patriarh Philotheose määrustik (14. sajand).

Teiste kohalike Kirikute tava

Vene Kirikus kasutatakse proskomiidial viit prosforat. Kreeka Kirikutes kasutatakse üht suurt pitseriga prosforat, millest võetakse kõik osakesed. Kreekas, Serbias ja Rumeenias küpsetavad usklikud sageli ise prosfora ja toovad selle kirikusse koos nimekirjaga; Rumeenias nimetatakse sellist nimekirja „pomelnic“.

Teoloogiline tähendus

Jumalik Liturgia on Kiriku elu keskpunkt. Sellel toimetatakse Euharistia sakramenti, mille Issand ise seadis Pühal Õhtusöömaajal: „Seda tehke minu mälestuseks!“ (Lk 22:19). Kristus ütleb, et kes Tema Ihu sööb ja Tema Verd joob, sellel on igavene elu (Jh 6:54). Tellitud liturgial palvetatakse eriliselt nende eest, kelle pärast see on tellitud: nende nimesid mälestatakse proskomiidial, ekteeniatel ja altari ees.

Pühad isad

Püha Kyrillos Jeruusalemmast õpetab, et hingedele, kelle eest palvetatakse, on suur kasu siis, kui altaril on püha ja aukartustäratav Ohver (5. müstagoogiline õpetus). Püha Johannes Kuldsuu meenutab, et lahkunute mälestamine pühade Salasuste juures on apostlite seatud (3. jutlus kirjast filiplastele).

Ajalugu

Euharistiat toimetatakse Püha Õhtusöömaaja päevast alates; esimesed kristlased püsisid leivamurdmises (Ap 2:42). Ohvriandidest lahkunute eest nende surma-aastapäevadel tunnistab juba Tertullianus (3. sajand). Tänapäeval teenitavad liturgiakorrad on seotud pühade Basileios Suure ja Johannes Kuldsuu nimega (4. sajand). Tava teenida liturgiat usklike palvel erilise mälestamisega kasvas välja muistsest ohvriandide tavast: kristlased tõid leiba ja veini ning palusid palvetada oma lähedaste eest.

Teiste kohalike Kirikute tava

Kreeka Kirikutes toimetatakse lahkunute mälestamine (mnimosino) tavaliselt pühapäevase liturgia lõpus koos kolivo õnnistamisega. Athose mäel teenitakse liturgiat mälestamisega iga päev. Kõigis Õigeusu Kirikutes kehtib muistne reegel: ühel altaril teenitakse päevas ainult üks liturgia.

Teoloogiline tähendus

Ekteenia on ühine innukas palve, kus rahvas vastab vaimuliku igale palvele „Issand, heida armu“. Mälestatavate nimed loetakse ette valjusti ja nende eest palvetab kogu kirik. Issand on tõotanud: kus kaks või kolm on koos Tema nimel, seal on Tema nende keskel (Mt 18:20). Apostel Jaakobus kutsub üksteise eest palvetama (Jk 5:16) ja apostel Paulus palub teha palveid ja eestpalveid kõigi inimeste eest (1Tm 2:1).

Pühad isad

Pühamärter Ignatios Jumalakandja kirjutab: kui juba ühe või kahe inimese palvel on suur vägi, siis kui palju suurem on piiskopi ja kogu Kiriku palve (Kiri efeslastele, 5).

Ajalugu

Sõna „ekteenia“ tuleb kreekakeelsest väljendist „innukas, pikk palve“. Diakoni palveid, millele rahvas vastab „Issand, heida armu“, kirjeldavad juba „Apostlikud konstitutsioonid“ (4. sajand). Palverändur Egeria, kes külastas Jeruusalemma 4. sajandi lõpul, jutustab, kuidas diakon mälestas nimesid ja lapsed vastasid korduvalt „Kyrie eleison“. Innukas ekteenia sai oma koha pärast Evangeeliumi lugemist.

Teiste kohalike Kirikute tava

Nimede valjuhäälne mälestamine innukal ekteenial ja eraldi lahkunute ekteenia liturgial on iseloomulik vene traditsioonile. Kreeka koguduste tavas jäetakse innukas ekteenia pärast Evangeeliumi sageli ära ja nimesid mälestatakse peamiselt proskomiidial. Serbia ja Bulgaaria Kirik on selles vene tavale lähemal.

Teoloogiline tähendus

Palvus on jumalateenistus, kus Kirik palub Jumalalt abi konkreetses vajaduses või tänab Teda. Issand ise on käskinud paluda: „Paluge, ja teile antakse“ (Mt 7:7); mida iganes me Isalt Tema nimel palume, seda Ta annab (Jh 16:23). Tänupalvus meenutab kümmet pidalitõbist, kellest ainult üks tuli tagasi Jumalat tänama (Lk 17:11–19). Apostel õpetab tänama kõige eest (1Ts 5:18).

Pühad isad

Püha Johannes Kuldsuu õpetab, et palve, mis tõuseb kirikus koos preestri ja kogudusega, on võimsam kui üksinda loetud palve (3. jutlus „Jumala mõistetamatusest“).

Ajalugu

Ülesehituselt on palvus lühendatud hommikuteenistus: selle aluseks on kaanon. Palvuse kreeka eeskuju on Paraklis – palvekaanon Jumalaemale. Väikest Paraklist seostatakse munk Theosteriktose nimega (9. sajand), Suurt Paraklist keiser Theodoros II Laskarise nimega (13. sajand). Venemaal said palvused rahva armastatud palvevormiks; nende korrad eri puhkudeks võeti Talituste raamatusse.

Teiste kohalike Kirikute tava

Kreeka Kirikutes teenitakse Paraklist eriti sageli Jumalaema Uinumise paastu ajal – igal õhtul 1.–14. augustini. Seal on levinud ka agiasmos – väike veepühitsus iga kuu alguses. Serblaste peamine perepalve on Slava – suguvõsa kaitsepühaku päev, mil õnnistatakse pühadeleiba ja kolivot. Rumeenias on väga armastatud akatistid ja paraklisid.

Teoloogiline tähendus

Kirik usub, et surm ei katkesta armastuse ühtsust Kristuses: „Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale“ (Lk 20:38). Issand ütleb: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb“ (Jh 11:25). Panihhiidal palume, et Jumal annaks lahkunule patud andeks ja annaks talle rahu valguse paigas. Apostel Paulus kutsub meid mitte kurvastama nagu need, kellel ei ole lootust (1Ts 4:13). Palve surnute eest on tuntud juba Vanas Testamendis (2Mak 12:42–45).

Pühad isad

Püha Johannes Kuldsuu õpetab aitama lahkunuid mitte pisarate, vaid palvete, almuste ja ohvriandidega (41. jutlus 1. kirjast korintlastele). Lahkunute eest palvetamise kasust räägib ka kiri „Usus uinunutest“, mis on tuntud vaga Johannes Damaskusest nime all.

Ajalugu

Sõna „panihhiida“ tähendab kreeka keeles „kogu öö kestvat valvamist“: esimesed kristlased veetsid öid palves märtrite haudadel. Ülesehituselt on panihhiida lühendatud hommikuteenistus lahkunute eest. Mälestamist 3., 9. ja 40. päeval mainivad juba „Apostlikud konstitutsioonid“ (4. sajand). Kolivo (keedetud nisu) õnnistamise tava on seotud suurmärter Theodoros Tyroni imega 4. sajandil; tera meenutab Issanda sõnu nisuivast, mis surres kannab palju vilja (Jh 12:24).

Teiste kohalike Kirikute tava

Kreeklastel nimetatakse lühikest mälestuspalvet Trisagioniks ja pidulikku mälestamist kolivoga mnimosinoks; peale 3., 9. ja 40. päeva mälestatakse ka kolme, kuue ja üheksa kuu möödumisel. Serblastel teenitakse parastost nisu ja veiniga. Rumeenias õnnistatakse parastasel kolivot, leiba ja veini ning lahkunu mälestuseks jagatakse almuseid.