Parvlaeva „Estonia" hukkunute mälestuseks.

Täna, 28. septembril 2026, möödus 32 aastat parvlaeva „Estonia" katastroofist. 28. septembri 1994. aasta öösel uppus Läänemerel, teel Tallinnast Stockholmi, laev, mille pardal oli 989 inimest. Hukkus 852 inimest: reisijad, nende hulgas täiskasvanud ja lapsed, ning meeskonnaliikmed. See tragöödia sai üheks raskeimaks merekatastroofiks Euroopa ajaloos ning jäi igaveseks paranemata haavaks Eesti, Rootsi ja teiste riikide rahvaste mälus, kelle pojad ja tütred sel ööl hukkusid.

Meie, õigeusklikud, mälestame kõiki hukkunuid ning palvetame nende eest, tundes kaasa nende omastele ja lähedastele.

Surma saladus ja inimsüdame kurbus

Surm on maise olemise kõige kohutavam saladus. Kirik õpetab, et surma ei ole Jumal loonud: „Jumal ei teinud surma ega rõõmusta elavate hukkumisest" (Tarkuse raamat 1:13). Surm tuli maailma pattulangemise tagajärjel, purustades hinge ja ihu ühtsuse, milleks inimene oli loodud. Seetõttu ei saa kristlane suhtuda surma ükskõikselt. Isegi Issand Jeesus Kristus nuttis oma sõbra Laatsaruse haua juures (Jh 11:35), näidates meile, et kurbus lahkunute pärast on loomulik, püha ja ei ole usuga vastuolus.

Eriti raske on kurbus, kui surm tuleb äkitselt, ilma hüvastijätuta ja ettevalmistuseta, nagu see juhtus sel septembriööl. Kirik teab seda valu. Palves „äkksurma eest" palume Issandat hoida meid ootamatu lõpu eest, et surm ei leiaks meid ette valmistamata. Aga kui selline surm siiski tuleb, ei jäta Kirik maha ei lahkunuid ega leinajaid.

Kirik palvetab lahkunute eest

Kristliku lootuse alus on usk Kristuse Ülestõusmisse. Apostel Paulus kirjutab: „Me ei taha, vennad, jätta teid teadmatusse nende suhtes, kes on uinunud, et te ei kurvastaks nagu teised, kellel ei ole lootust" (1Ts 4:13). Kristlase kurbust valgustab Ülestõusmispühade valgus. Issand ütles: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes usub minusse, see jääb elama, kuigi ta sureks" (Jh 11:25).

Surm ei ole kristlase jaoks lõpp, vaid üleminek, ning Kirik usub, et see üleminek ei katkesta sidet elavate ja lahkunute vahel. Me kõik oleme ühe Kristuse Ihu liikmed ning armastus on tugevam kui surm. Me ei saa lahkunutele edasi anda ei sõna ega tegu, aga me saame nende eest palvetada ning see palve on suurim halastustegu, mida elavad suudavad teha nende heaks, kes ei saa enam ise endale appi tulla. Nõnda annab Kirik tunnistust oma ühtsusest: „Kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Seepärast, olgu me elus või surnud, me oleme Issanda oma" (Rm 14:8).

Inimese hing on surematu ning pärast surma ilmub ta Jumala ette, Kes on armastus. Ükski inimene ei jää Tema hoolitsusest välja. Nagu Pühakirjas öeldud: „Õigete hinged on Jumala käes ja piin ei puuduta neid" (Tarkuse raamat 3:1). Me ei tea iga üksiku hinge saatust ega võta endale õigust seda määrata. Aga me tunneme Jumalat kui halastavat Isa, „Kes tahab, et kõik inimesed päästetaks ja jõuaksid tõe tundmisele" (1Tm 2:4). Seepärast palvetame lootusega ning loodame Issanda halastusele, mis ületab ääretult meie arusaama õiglusest.

Meri kui elu ja mälu kuju

Pühakirjas on meri kujundiks elemendist, sügavusest, mille ees inimene on jõuetu. Apostlid, keda tabas torm Galilea järvel, hüüavad: „Issand, päästa meid, me hukkume!" (Mt 8:25). Ja Issand, üles tõusnud, keelab tuultele ja merele ning saabub suur vaikus. See evangeeliumipilt tuletab meile meelde, et Issand valitseb iga elemendi üle, isegi kui me ei mõista Tema teid ega leia sõnu tragöödia ees.

Meile on teadmata iga hukkunu viimaste hetkede asjaolud. Aga me usume, et ükski nende kannatuste hetk ei jäänud Jumalal märkamata. Psalmist ütleb: „Kui ma tõusen taevasse, siis oled Sa seal; kui ma laskun surmavalda, siis oled Sa ka seal" (Ps 139:8). Isegi külma mere sügavuses ei jäetud kedagi Issanda poolt hüljatuks ning Issand võttis hukkunute hinged oma embusse.

Lohutus leinajatele

32 aasta pärast ei ole kaotusvalu kadunud. See elab endiselt nende südameis, kes kaotasid vanemaid, lapsi, vendi, õdesid, sõpru. Kirik ei ütle neile, et kurbus on häbiväärne või et seda tuleb kohe vaigistada. Ta ütleb hoopis muud: te ei ole üksi. Issand on nutjate juures: „Õndsad on need, kes nutavad, sest neid lohutatakse" (Mt 5:4).

Parim, mida me saame teha hukkunute ja neid leinajate heaks, on palvetada. Kutsume igaüht täna lahkunuid kodupalves meenutama, süütama küünla, lugema „Meie Isa" või psalmi, meenutama nende nimesid. Hukkunute mälestus ja palve nende eest on meie armastuse ja ühtsuse märk Jumala ees.

Kristlik mälestus hukkunutest ei ole suunatud minevikku, vaid igavikku. Me mälestame lahkunuid, et koos nendega ülistada Teda, Kes „võitis surma ja kinkis meile igavese elu". Me usume, et saabub üldise Ülestõusmise päev, mil „viimase vaenlasena tühistatakse surm" (1Kr 15:26), mil Issand „pühib ära iga pisara nende silmist ja surma ei ole enam, ei leina, ei kaeblemist ega vaeva enam ei ole" (Ilm 21:4).

Anna, Issand, hingerahu parvlaeva „Estonia" lahkunud reisijatele ja meeskonnale ning anna neile andeks iga patt, tahtlik ja tahtmatu, ning kingi neile Taevariik.